Aglio e Olio

Kokasaade on surnud, elagu kokasaade!

2012-02-12T12:21:00.002+02:00

Kuulge-kuulge, ma kuulutan - see piinlik episood nimega Head isu sai nüüd läbi.

Ütlen ausalt, et kui läinud suvel produktsioonifirma seltskond mind nimetet saate proovivõttele kutsus, olin esiotsa peaaegu et nördinud: mina, saate suurim kriitik - ja saatejuhiks? Ma mõtlesin ikka jupp aega ja andsin jah-sõna lähtuvalt põhimõttest "ära kritiseeri tühja, tee parem ise ja tee paremini".

Üks esimesi saateid Nõmme mändide all

No ma lihtsalt ei ole kunagi süvenenud sääraste saadete tausta. Et kodu-, naiste- ja kokasaated on tegelikult reklaamiraha lüpsilehmad, mille edukust tootja ei hinda mitte vaatajanumbrite, vaid müüdud reklaamiraha järgi. Suva, kes vaatab, peaasi, et raha tuleb. Ja nii juhtubki, et saatejuht on fakti ees, et kolm kuud on ta laual Panzani pasta ja viis kuud Tureki kolejuust. Mis omakorda paneb endast ja oma nimest lugupidava saatejuhi mõtlema, et kas sellist kokasaadet me siis tahtsimegi.

Säärase saate väntamine on/oli tegelikult huvitav, võiks öelda, et isegi väljakutse. Teha ühe päevaga purki neli saadet, st vähemalt 8 retsepti, vahepeal viis minutit nina puuderdamiseks ja juuste kammimiseks aega võttes ON väljakutse. Niisamuti on väljakutse toimetaja palve, et kuule, püüa lihtsamaid asju teha, sul kulub toitude peale liiga palju aega. Et siis nagu vorstileiba või? Või siis reklaamipoiste uudised, et kuule ära pahanda, aga me saime ühe kruubitootja konksu otsa, kas mõtled homseks midagi välja? (see konkreetne juhtum tõi minuni õnnekombel uue lemmiku - terasüügi).

Saate tegemine ei ole sugugi nii glamuurne, kui diivanil istudes ette kujutada võiks. Produtsendi sõnad "meil on säästusaade" käivad kõige kohta, alates sellest, et saatejuht kammib-mukib end ise, kuni selleni, et operaatorid teevad ise heli ja valguse - mis on tegelikult ennekuulmatult ihne ja paistab hoolimata meeste tõsisest pingutusest siiski telekast valusalt välja. Ja kui te mõtlete, et saatel on režissöör, kes kogu kompotti reguleerib ja otsustab, mis millele järgneb, mida öelda ja kuidas seista, siis no ei - katsu ise leiutada, kuidas parem on. Säästusaade ju.

Nii et pinget, pahameelt ja pettumust on sama palju kui tegemisrõõmu. Eks mulle alguses ikka täitsa meeldis - näiteks suvised õuevõtted olid väga vahvad ja kui saateid sai kusagil tänaval, rannas või metsas sisse juhatada, andis see asjale erksama jume. Aga varem või hiljem sõidab ratsionaalsuse ja reaalsuse teerull sinust üle ja annab sulle napid 23 minutit, kuhu esmalt paigutada müüdud tooted (vaata, et Tere oleks ikka laual ja katsu Poola juustust ikka midagi välja võluda!) ja siis vaadata, kas loo jutustamiseks ja roogade valmistamiseks aega üle jääb. Päris piinlik.

Nii et kui nüüd hakkasid minuni imbuma uudised, et kanal nõuab tootjafirmalt radikaalseid muutusi, alates sellest, et kokk peab olema mees ja proff, kukkus mu südamelt suur kivi kolksuga maha. Jää hüvasti, Tureki juust, ole terve, Risso rapsiõli, varsti saate te tunda mehisemat kätt! Kui muidugi leidub mõni mees, kes teile käe ja endale märgi külge panna tahab.

Eks mul pigistasid ikka kõik kingad jalas ka koledasti - ega tegelikult ikka ei sobi Sadama turu perenaisel reklaamida Rimi lette ja kuna mu kalender pole kummist, kannatas turg alati, kui pidin päeva-paar võtete tõttu eemal olema. Hinnates enda käes olevate ettevõtmiste elujõulisust ja edukust, on igal juhul mõistlikum anda 200% turule, kui fifty-sixty turule ja saatele. Kõige valusamalt karjus aga mu ego-konnasilm (jah, meil kõigil on egod, ärge arvake, et egot peaks häbenema), tootes parima tahtmisegi korral aga totaalset kräppi: tuima, igavat telepilti, kus üks mammi silmade särades Poola juustu suhu toppis. No piinlik oli. Tõsiselt.
Kui ühel hetkel jõudis kohale, et paraku on minust suurem jõud nimega raha, mis nullib kõik head ideed ja tahtmise teha hääd ja õiget, sai jõulude ajal küpseks otsus vedada välja hooaja lõpuni, kuid mitte enam.

Kui nüüd hakkas imbuma infot, et ka kanal, kes saadet näitab., ootab radikaalselt paremat ägedamat tulemust, sealhulgas eelistatavalt meest ja profikokka (ilmselt vastandumaks kõrvalkanalil samal kellaajal figureerivale sama innukale naiskodukokale, kellega ma muide ühist alateadvust jagan :-))), oli selge, et siit edasi enam mitte üks samm - otsige ja leidke uus tegija, kelle valulävi on kõrgem ja tundlikkus ostetud reklaami suhtes madalam. Mina astun nõiaudust välja ja püüan tagasi saada oma maine, mis lubab mul edaspidigi oma arvamust välja öelda, kui asi on sulaselge s..t.

Kui nüüd kokasaadetest ja nende tegemisspetsiifikast laiemalt rääkida, sest keda ikka huvitab ühe eaka daami äng ja hala teemal nimi ja nägu, siis vastan meeleldi väikeste televaatajate küsimustele, miks meie kokasaated (siinkohal räägin neist, kuhu olen ühel või teisel viisil sattunud) on nii hallid ja igavad. Tuuli, kallis, sina ära loe, ma ei ütle ühtki sõna sinu isiku kohta - me oleme samas paadis.

Kalasaate merevõte

Väga lihtsustatult seletades sünnivad säärased saated kahel erineval algatusel: kas tellib neid telekanal, andes kaasa hulga pappi, millega saade ära teha tuleb, või hangib selle papi produktsioonifirma ise, müües saatesse nähtavat ja nähtamatut reklaami. Ideaalis peaks reklaami osakaal olema säärane, et sul endal tekib isu osta nähtud pann, pott, laualina või makaron. Aga kui reklaami ostja ikkagi maksab täie rauaga ja oskab nõuda, käib saatejuht mööda nööri ja assistent mõõdab stopperiga aega, kas mahamängitud monoloog teemal "kuidas mulle maitseb ühes agraarvabariigis valmistatud võltsjuust" vastab ikka müüdud lubadustele.

Suured kanalid saavad endale lubada suuri nimesid - Jamie saates müüb Jamie ise, kellelgi pole vaja sinna odavpastat või rämpsõli sisse punnida. Suured nimed tähendavad suurt raha, mistõttu koosnevad võttegrupid valgustajate-. helimeeste- ja jumal teab kelle tiimidest, lisaks istuvad montaažipuldi taga inimesed, kes teavad, et koogi küpsetamise loos ei tohi välja kraapida lõiku, kus jutuks kraadid ja minutid. Suuri nimesid kammitakse ja puuderdatakse. Suured nimed ei pea lappama oma keldrisse viidud riidekotte, et igas saates uut ja huvitavat selga panna ning pärast kodus kõhult rasvaplekke välja pesema, kuna samade riietega on vaja järgmine päev tööle minna. Selleks on neil stilistid, meikarid ja juuksurid. Ja inimesed, kes teavad, kuidas tehtud toit välja panna ja retseptiplaani pildistada. Rääkimata tervest armeest operaatoritest, kes sind iga nurga alt võtavad ja režissöörist, kelle peas on pilt apetiitsest saatest.

Mitte et ma nutaks stilistide puudumise pärast, aga paraku jääb põlve otsas tehtud saade ikka põlve otsas tehtud saateks. Innukas saatejuht (vähemalt mingi ajani), omal alal kogenud operaatorid (parimal juhul 2, aga tehtud on ka ühega) ja üks assistent, kes end mitmel rindel samaaegselt lõhki rebib, ei tooda kokku sünergilist imet, vaid lihtsalt piinlikku jampsi.

Aga et olla viisakas, tänan ma kõiki, kel jagus kannatust saadet teha või vaadata. Tulevad uued ja hullemad, mina jätkan ühiskonna valvekoerana haukumist ja irisemist :-)

Ega kaine peaga seda tööd teha ei kannatagi :-)

Fotod Filmimehe Facebookist

Õun + juust = pirukas

2012-01-31T10:49:00.000+02:00

Ma olen kangekaelsem kui eesel. Nimelt ei armasta ma teha asju, mida kõik teised teevad. Tegelikult juhtub seda muidugi üsna tihti, et teen sama, mida kõrvalblogide naabrinaised, aga selle nähtuse nimetus on "kollektiivne alateadvus" või "üks pea, mitu blogi".

Nii et ega mind eriti sundida ega mõjutada ei saa, seda suurem on tõenäosus, et vaat just seda ma ei tee. Näiteks tabab mind alati enne pühi trots - mismõttes pühad, mis mõttes pean tegema nii ja naa, muidu ei ole pühad pühad. Enne sünnipäeva lähen ka tusaseks - nagu keegi käsiks pidu planeerida ja külalisi kutsuda?

Hää küll, tegelikult on sõltumatu Šveitsi instituudi andmetel eesel mitte kangekaelne, vaid lihtsalt intelligentsem kui tema teised kapjadega sugulased ning mõtleb enne kui tegutseb. Nii väga tahaks siit paralleeli endaga tõmmata, aga no ei - seda voorust minul ei ole. Ma mõtlen ja ma tegutsen, aga need ei toimu alati, st praktiliselt mitte kunagi omavahelises ühenduses.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Kangekaelsusel on tänase pirukaga seost vaid nii palju, et vaatamata kangele kaelale pean havi käsul veel mõnd aega telepurgis tegema kummardusi ja koogutusi ühe agraarvabariigi juustutoodangule. Ja hoolimata koogutuste sunnipärasusest leian vahel mõne iva ka. See iva siin on tegelikult kusagilt Tigu ja Vernantsi ühistööst maha viksitud ja peaks kõige kroonina kandma estragoni, kuid kesktalvise ürdi-ikalduse tõttu lepib tüümianiga. Aga maitseb ta ikka hää, olgu tegu siis Poola võltsjuustu või ehtsa Camembert´iga. Viimasel juhul on endal meel heledam.

Niisiis 4 kangekaelse õuna-juustupiruka jaoks on teil vaja:

1 suur magushapu Eesti õun. Karksi Renett, mida hetkel vist veel saadaval, on õige sobiv.
1 ketas Camembert´i
nii palju lehttainast, et kannatab neli juustusuurust ketast välja lõigata
veidi pruuni suhkurt
võid vormi määrimiseks
estragoni, selle puudumisel tüümiani (mitte et nad nii sarnased oleks, aga mõlemad semmivad õuna ja juustuga ühtviisi häste)

Viiluta õun ja viiluta juust, kummastki peaks osava näputöö tulemusena saama neli ratast. Määri neli väikest ümmargust ahjuvormi võiga, puista iga vormi põhja u. poole teelusika jagu pruuni suhkurt. Aseta peale õunaketas, siis juusturatas ja siis lehttainakatus. Küpseta keskmisel kuumusel ahju keskosas, kuni lehttaigen kuldne ja krõbe.
Nüüd tuleb kogu ettevõtmise ainus vastutusrikas koht: katsu noaga abistades pirukad vormist liikuma saada ja kalluta siis igaüks tagurpidi taldrikule. Ideaalis peaks olema suhkur õuna all karamelliseerunud. Minul on läinud kord nii, kord naa, seekord läks naa, et erilist karamelliseerumist ei toimunud, aga maitses ikka hästi.
Sulajuust, magushapu õun, estragon/tüümian ja krõbe tainas on kokku midagi säärast, mis tuleb ikka ja jälle kordamisele.
Mis veini puutub, siis esiotsa väljakutsuvana tunduv kombinatsioon leidis õige kaaslase Alsace´i riiulilt - üks hää Tokaij Pinot Gris oma kerge õunaaroomi ja napilt magusa/happelise balansiga täiendab pirukaid suurepäraselt.

Lillepotisaiad martsipaniga

2012-01-28T10:18:00.000+02:00

Ei saa öelda, et saiataina istutamine lillepotti oleks minu idee. Esimest korda kuulsin millestki lähedasest vist Põhjakas, siis võttis keegi lähedalseisvatest blogarditest (kes, ei mäleta, ärge pikka viha pidage) ette vist lamba hautamise lillepotis ja nii see idee ka minu peas vaikselt idanes ja oma hetke ootas.

Nii et kui läinud aasta lõpus üks lahke Kalevi-päkapikk mind ohtralt Odense martsipanikraamiga varustas, oli lillepotisaia mõte juba juured alla võtnud ja nõudis teostamist.

Eks ma olin sutsu kahtlev, et äkki on see lillepotindus rohkem toreduse kui häda pärast, aga peale saiade valmimist krõbedat koorikut piimaklaasi kastes tunnistasin, et asjas oli ikka iva küll. Nimelt on põletatud savist potike poorne ja küpsetab saiakeste küljed tõeliselt krõpsiks, vastupidiselt näiteks niisama plaadil saiarulle küpseda lastes või pidusaiana suures metalses koogivormis valmides. Maitse asi muidugi, kellele meeldib krõbe pind, kellele traditsiooniline koorik.

Saiataigen on lihtne:

1/2 l leiget piima

50g pärmi

1kg hääd nisujahu

200 g suhkurt

2 muna

200g taluvõid

poole sidruni riivitud koor

peotäis martsipani

Esmalt leota oma lillepotikesi vähemalt paar tundi vees. Eeldatavasti tulid need su kööki ikka otse poe- mitte kasvuhooneriiulilt, vastasel korral ei tule sul välja mitte martsipani-, vaid huumusesaiad.

Lahusta pärm sutsu suhkruga, lisa leige piim ja pool jahukogusest. Lase kerkida. Lisa suhkruga vahustatud munad, sidrunikoor, toasoe taluvõi ja ülejäänud jahu. Sõtku seni kuni taigen käte küljest lahti lööb ja jäta jälle kerkima.

Sõtku tainast veel korra tagasi, lase kerkida ja ja jaga siis kolmeks võrdseks palliks.

Rulli esimene pall laual laiali, lisa tükeldatud martsipan. Kui sul on säärane martsipan, mis juba pakendis valmis rullitud, siis sul veab. Mul ei vedanud, oli säärane, aga sõin ära. Vist.

Nii. Nüüd rulli martsipanine taigen kokku, lõika 7cm kõrgused rullid ja tõsta iga rull oma lillepotikesse, mis eelnevalt korralikult võitatud. Pintselda saiu pealt klopitud munaga. Küpseta ahjus 175 kraadiga alumisel restil 20 minutit.

Rebi näpuotste põletamisega riskides värskelt ahjust võetud saiake pooleks, määri vahele riba külma võid, lonksa juurde külma piima ja lase peast läbi need hetked lapsepõlvest, kui martsipan oli kauge ja kättesaamatu maius. Ilus.

Tõhus talvepirukas kõrvitsast ja sellest, mis praest üle jäi

2012-01-25T10:23:00.000+02:00

Vahel kohe juhtub nii, et kui head ahjuliha sa ka ei teeks, midagi jääb siiski järele. Perekond pugib kuni jaksab, nõjatub siis toolileenile, nööbib püksid lahkemaks ja vaatab mõtlikul pilgul viimast praetükki. Praetükk vaatab vastu anuvi silmi ja loodab, et ehk ei topita teda fooliumi ("järgmiseks päevaks") või sügavkülma ("järgmiseks eluks"). Siis hakkab perenaisel hale, mis sest, et ta on muidu üks hirmus inime ja armastab oma blogis korralikke inimesi tirriteerida. Ja hale perenaine teeb praejäägist, poolikust muskaatkõrvitsast, paarist punasibulast ja muudest külmkapiheidikutest järgmise pirukalaadse üllitise:

Taigen:

2dl nisujahu

1dl rukkijahu

50g riivitud parmesani

125g külma taluvõid

2 spl külma vett

0,5tl soola

Täidis:

Peotäis praeliha tükeldatult (veel parem - rebitult)

Peotäis kõrvitsakuubikuid

Paar punasibulat

1 dl veinikastet, kokkukeedetud praeleent võibalsamico-glasuuri

Värsket koriandrit

Soola, musta pipart

Oliivõli kõrvitsa praadimiseks

Sega kokku jahud, juust ja sool, näpi juurde külmadvõikuubikud, lisa külm vesi ja mätsi taigen palliks. Pane külmkappi tunnikstahenema.

Rebi praeliha tükid väiksemaks, passeeri kõrvits panniloliivõlis ja maitsesta soolaga. Viiluta punane sibul pikkupidi sektoriteks.

Suru taigen 28cm vormi põhja ja eelküpseta 175kraadisesahjus. Tõsta põhjale segamini kõrvits, sibul ja praeliha, nirista peale veinikaste, praeleemeke (aga siis ikka säärane, mis kokkukeetmise järel paks ja veniv) või mis kõige lihtsam - balsamico-glasuur, see plastikpudelis, mida nüüd juba igast super-hüpermarketist saab. Küpseta ahjus, kuni kõrvits ja sibul kergelt pealtpruunistunud. Lase veidi jahtuda ja puista peale värske koriander.
PS. Olgu ääremärkusena mainitud, et kõikvõimas perenaene suutis ise pirukatainast kokku mätsides keskenduda kõigele muule peale koostisosade. Seda, et tainast vesi välja jäi, selgus siis, kui valminud pirukas serveerimisel purukoogiks muteerus. Tainas!, mõtles proua. Tainapea, mõtles tainas.

Tangu tagasitulek, kookus kaela ja ubadega

2012-01-22T21:24:00.002+02:00

Juhtus nii, et meie hää singimees vaatas mulle sügise hakul nõutult otsa, käes kotitäis pardikaelu. Pardikered olid kauniste suitsuahju läinud, aga kaelad, südamed ja muud rupsid ootasid hakkajat naesterahvast, kes nendega midagi ette võtaks. Ja mina olen ju ometi kui mitte muud, siis igatahes hakkaja naesterahvas.

Esimene sats pardikaelu läks puljongiks, millest tõhusaid hilissügisesi risottopõhju keeta sai. Teine sats tuli mulle meelde nüüd keset kesktalve, kui olin äsja enda jaoks teräsüügi avastanud.

See avastamine käis kuidagi poolkogemata, kuna väga tihti nagu tangutoite tegema ei satu, aga kõrgemalt poolt öeldi, et on vaja ja mõtle välja. No mida sa hing tangust teed, mõtlesin ja lappasin pääs ja internetis tanguteemat üht- ja teistpidi. Kuni sattusin vanale Lõuna-Eesti roale nimega teräsüük. Põldoad said asendatud punaste ubadega, paja põhjaks passeeritud maitseköögivilju ja poole haudumise peal sai lisatud pardikaelad. Korrektselt väljendudes midagi sellist:

200 g odratangu

200 g punaseid ube

üks porgand, pool sellerivart, väike sibul ja pool küüslauku e. teisisõnu maitseköögiviljad

8 pardikaela

paar oksa rosmariini

kümmekond musta pipra terakest

teist samapalju kadakamarju

meresoola

1 liiter kvaliteetset veisepuljongit

Alusta ettevalmistusi eelmisel õhtul: tang ja oad likku, pardikaelad meresoolaga seisma.

Järgmisel ennelõunal haki maitseköögiviljad võimalikult peeneks ja passeeri neid tilgas oliivõlis. Tõsta saadud segu haudepoti põhja, lisa paar rosmariinioksa, must pipar ja kadakamarjad, kalla potti oad ja tang ning tõsta kõige peale pardikaelad. Kalla peale nii palju puljongit, et see kataks kogu kupatuse, kata kaanega ja küpseta ahjus aeg-ajalt segades u. 1.5-2 tunnikest.

Enne serveerimist prepareeri nõrganärviliste sööjate soovil pardikaelad - liha potti, kaelalülid külakoerale. Sega kogu pada läbi ja paku seltsiks robustset veini, näiteks mõnd Portugali talupoegade kätetööd. Kusjuures vein ei ole siinkohal sugugi nali - korralik nurgeline, et mitte öelda rustikaalne vein annab tangu-oapajale vunki juurde ja tangupott aitab omakorda ära juua säärase veini, mida seni oled riiulis nõutult keerutanud ja järgmist rooga ootama jätnud.
Kokkuvõtlikult üks hää ja mitmekesise maitsega tanguroog, mida ise ilma välise sunnita poleks ehk avastanudki.

Peastpehme do & don´t 2012

2012-01-09T18:07:00.000+02:00

Hästi moodne on teha läinud aasta kokkuvõtteid ja peale neid uut aastat ennustama hakata. Ma olen kokkuvõtete tegemisega ajast maas, nii et las need minna. Niikuinii on kogu mu elu ja olu tervele ilmale imetlemiseks laotatud ja kokkuvõetav sõnadega: turg, stress, saade, stress, raamat, stress, jojo-dieet, stress, pere, eustress. Vaata ka press, dress, vesikress.

Ja mida tean ma toitumistrendidest, mina, kes ma hea meelega liigun kulinaarsel ajateljel pigem vähisammul ja vastuvoolu.

Enne kui trendide kallale asuda, on mul hinge peal hulk ohkeid ja oigeid. Järgnev ei ole mõeldud arrogantse targutamisena, mida ta muidugi niikuinii on.

Jätke mahe, võtke muhe! Loodetavasti toob uus aasta rohkem tervet mõistust tunda ära väärt toidukraam, ilma et sel mahe-öka-bio märgistust pealt otsima peaks. Minge turule, vaadake müüjale sügavalt silma ja kui ta silm ei pilgu, ostke ära.
Võtke eesmärgiks saada sügisel tuttavaks kasvõi ühe uue seenega, mida te eelmine kord metsas korvi panna ei usaldanud. Kohelge teda respekti ja hea retseptiga. Äratundmiseks ostke paar korralikku seeneraamatut - jah, just paar, sest kaht raamatut paralleelselt lapates on seent kindlam määrata, kui ühele lootma jäädes.
Lõpetage kiljumine ja õppige kala puhastama. Õrn naisuke võite olla õhtul diivanil, mitte lõunal köögis.
Veisefilee on vaimuvaestele. Pähklitükk ja antrekoot on söögisõpradele. (Sama on kanarind vs kintsuliha, seasisefilee vs kõhutükk).
Ma ei usu ühtki taimetoitlast, kes räägib kalkvelsilmi loomakestest, kes peavad andma oma elu. Olge lahked ja andke siis siia ka oma käekotid, püksirihmad ja saapakesed. Küll aga aktsepteerin ma igaüht, kes ei söö liha, kuna see teeb ta enesetunde kehvaks. Tänapäeva inimesed on koopameestest mitu sammu edasi arenenud ja täiesti võimalik, et ühe päev läbi kontoris istuva inimese soolestik jääb korraliku biifsteegi seedimisega hätta. Tema otsus, seni kuni ta oma maailmavaadet oma laste peal katsetama ei asu või seda igale lauanaabrile peale pressima ei hakka, mis viib meid järgmise punktini:
Mitte kedagi ei huvita, mida te ei söö. Õhtusöögi-saatest on küll väga lõbus vaadata kõiki neid, kes teatavad, et nad ei söö liha-kala-seeni-juustu-sibulat-küüslauku-vahukoort jne. Kui aga selline inimene oma kulinaarsete huvide deklaratsiooni teie söögilauas teeb, tahaks talle lehmasaba suhu toppida. Ületage ennast ja proovige, äkki on küüslauk vahepeal maitsema hakanud. Või vähemalt hoidke oma eripära endale.
Tehke oma köögikappides inventuur ja visake välja kõik, mida viimase aasta jooksul ei kasutanud: õunasüdame eemaldajad, jäätisekulbid, avokaadolõikurid, küpsisepritsid ja muu jama. Kõik, mida te vajate, on nuga, kahvel ja lusikas. Ning õiged võtted. Või siiski - ärge visake ära, andke need mõnele noorele perenaisele. Parem las õpib teie vigadest, kui oma rahakotist.
Sama lugu on köögimasinatega. Jaa, ma tean, kui ahvatlev on mõte omada jäätisemasinat, leivaküpsetit, munakeetjat ja jogurtivalmistajat. Ja kui ise osta ei raatsi, anuda neid jõuluks või sünnipäevaks. Kõik, mida te vajate, on paar roostevaba potti, mõned keraamilised kausid ja vaba aeg. Ja jõuludeks uus diadeem.
Naudite head veini hea toidu juurde? Ilus. Nüüd vaadake oma veiniklaaside varud üle ja soetage mõned erinevad paarid korralikke veiniklaase - paar kitseneva suuga ja paar avarama suuga. Proovige neist üht ja sama veini ja kogege erinevust. Miks paar, mitte kohe pool tosinat? Einoh, andke minna, kui teil rahakott puuga seljas on. Kui ei ole, alustage pigem paarist korralikust, kui kuuest suvalisest.
Kui teile tundub, et te teate juba kõike veinidest, võtke ette dessert- ja kangestatud veinid. Jah, Eestis on haledalt kesine valik, aga midagi ikka leiab. Passitod, Vin Santod, igasugused Muscat´d, Reciotod, sherrid ja portveinid. Likööridest rääkimata. Õigesti valitud klaasike magusat on täisealiseks saanud söögisõbrale toredam söögilõpetus kui mannavaht ja leivasupp. Mitte et neil midagi häda oleks.
Tuletage meelde ja otsige üles sõber, kes oskab prantsuse/itaalia/hispaania keelt. Tehke talle üks mõnus õhtusöök ja laske tal end õpetada ütlema chateau, foie gras, rillette, chianti, bruschetta, gnocchi, paella ja tortilla. See ei ole snobism, see on kulinaarne keeleoskus.
Ärge kartke lolle küsimusi, kartke targutavaid vastuseid. Uskuge, ma tean, mida tähendab targutamine.
Ärge arvake, et toidublogijad teavad teist rohkem. Nad lihtsalt räägivad ja kirjutavad teist rohkem.
Ja last but not least: ärge võtke elu, toitu ja siinkirjutatut liiga tõsiselt.

Siga tagasi jõulupüüne pääle!

2011-12-23T12:00:00.002+02:00

Tähelepanu-tähelepanu, irritaator Kõps tegutseb jälle! Järgnev kirjutis ei sobi lugemiseks taimetoitlastele, loomasõpradele ja nõrganärvilistele.
Pruukis mul korra kirjutada, et lihaisu läks ja pole veel tagasi tulnud, kui sügis sai läbi ja suur jõul tuli peale. Kapsad-kaalid olid toredad küll, aga ainult seni, kuni nende hooaeg käimas oli. Nüüd on maale langenud tatt-talve kaamose vastu võitlemise peastaap turu lihalett, mida ma täna hommikulgi homse jõululaua tarvis laastamas käisin. Vaadates neid kotte, mis ära toodud said, ei ole "laastamine" sugugi liialdatud väljend, sest kogused olid ausad. Jõululaual peab ju ikka nii umbes seitset sorti liha olema, oli vist nii?
Mul oli kangesti hea meel eile Ekspressi guud-bääd rubriiki lugeda, just seda osa, mis kutsus lõpetama muna imemise (jah, just nii oligi öeldud) ja lauale panema NORMAALSEID jõulutoite. Ju ma olen vist selle kulinaarse murdeea üle elanud ja jõudnud kuldsesse vanadusse (kulinaarsesse muidugi, reaalis on mul veel kaunid kolmekümnendad käsil). Sest kuidas muidu seletada mu harrast igatsust lapsepõlvemaitsete järele. Aitab vigurdamisest jõululaual, aitab peenutsemisest ja keerutamisest. Tahan seapraadi, hapukapsast ja ahjukartulit, sinna juurde koduseid kartuli- ja verivorste! Tahan külmlauale marineeritud liha, sülti ja pasteeti, rulaadi ja rostbiifi, seene- ja kartulisalatit! Vat tahan ja teen, minu köök ja minu luba, õnneks ei vaidle ka ükski pereliige vastu.
Eks me ole nende veidi üle kahekümne ühise aasta jooksul jõululaual kõike näinud. On olnud ulukit, ajal, mil seda sai vaid tuttava jahimehe käest, kuna poes-turul säärasest asjast vaid und võis näha. On olnud ka lammast, ajal, kui seda tikutulega taga ajama pidi ja ma tellerina Lambakasvatajate Liidu liikmemaksu tasuma tulnud mehel nööbist kinni võtsin ja temalt jõulureede õhtupimeduses kopsaka kintsu sain. Tehtud on veistepraadigi Sauerbrateni viisil. Küülikutki söödud, mis sest, et nii ebaõnnestunud, et lausa nutt tuli peale - ma arvasin tol ajal, et küülikut tuleb küpsetada nagu kassi. No ja siis hani - ühel aastal kabe, teisel aastal aga nii alatult kummis rinnaga, mille all muud peale väljasuland rasva ja kondise rindkere süüa polnud. Kalkunit ja parti on ka olnud. Ilmselt ei ole me jõuluks söönud vaid rotti, koera ja hobust.
Eelroogadest ei hakka ma mitte rääkimagi. Sai ikka omal ajal kõik peenemad viljad kokku ostetud ja neist übersööki välja pigistatud. No oli hea muidugi, ega ma ei kurda.
Lammas on olnud üsna jõululik söömine, aga esteks tahan ma jõuluõhtul juua rieslingut, mis lambaga kohe mitte ei meki ja teiseks olen ma omal ajal olnud nii suur lambasõber, et vaesed lambaemad on pidanud oma talled laudas hoidma ja ise veekalkveil silmil aknast kaugusesse vahtima, et kas lambapapi jõuab ikka õhtuks koju või on Liina K ta juba nahka pistnud. Nii et ma pean laskma kodumaa lambapopulatsioonil veidi taastuda, enne kui jälle jõuluks või noh, üleüldse jälle lammast süüa tahaks.
Aga lõpuks on kõik see hää kuidagi igapäevaseks saanud, ainus, mis oma eripära ja pühadetoidu võlu säilitanud, on klassika: aeglaselt küpsenud seakülg, ürdised ahjukartulid, õunamahlaga hautatud kapsad. Külmlaual sinepise nõksuga marineeritud liha, loorberi-valgeveinitarretisega kaetud maksapasteet, kadakamarja ja rosmariiniga maitsestunud rostbiif, Ülle moodi sealiharull kalkunihakkliha ja jõhvikatega. Kartulisalat saab sekka maapirni ja sellerit, peedisalat saab lisamaitset köömnetelt, soolaseenesalat tugevdab metsamaitset tüümianiga. On jõulukeeks marjade ja pähklitega, on martsipanitrühvlid, jõulujäätis kreeka pähkli ja kaneeliga, mandariinisorbee ja marjatort. Lastele jõhvikamorss ja vanadele riesling, külmlauale värske ja vahutav, pearoale õline ja vana. Ei mingit nahast välja pugemist überpeene laua nimel, ei mingit snoobitsemist teemal "siga on pähh ja kapsas fuihh". Lihtsad maitsed, mis pärit me lapsepõlvest või ümbruskonnast. Ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada!
Maitsvaid söögipühi kõigile!

Kuidas tükeldada küülikut?

2011-12-21T08:33:00.000+02:00

Kogu selle jutuvada vahele, mis siin blogis õilmitseb, oleks õiglane vahel harva ka midagi asjalikku poetada. Nagu näiteks õpetus küüliku tükeldamisest. Oma üllatuseks olen ma avastanud, et a) küüliku tükeldamine on sama lihtne kui plastiliinist lumememme valmistamine ja b) inimesed ei ole selle ilmse tõega tuttavad, sest miks muidu paluvad nad turul lihamehel vaene loomake kirvega kolmeks lüüa. Ma olen kuulnud, et kirvega püütakse kurge, aga no küüliku tükeldamine - selleks piisab ühest keskmiselt teravast kööginoastki. Õiged võtted on ka muidugi abiks.

1. Aseta küülik enda ette nii, et tagajalad jääks vasakule (eeldusel, et oled paremakäeline). Mudi tagumist koiba nii, et tunned koivanuki ja kere vahelist tühikut. Suru nuga sinna vahele ja lõika sisse, kuni jõuad koiba ja puusa ühendava liigeseni, suru ja kaksa koib küljest. Teha on lihtsam kui kirjutada.

2. tee sama liigutus ka teise koivaga. Nüüd oled sa juba kogenum, eks.

3. pane tagakoivad tallele, st kõrvale, ühesõnaga tõsta eemale. Asu kere kallale. Leia noaga selgroolülide ühenduskohad ja lõika neist läbi. Lõika nii, kuni saad kerest kolm kena ühesuurust juppi. Kui soovid, eemalda kõhuääred.

4. Nüüd on sinu ees kaks tagakoiba, kolm keretükki, või ütleme siis sadulat, mille sees kaunid sisefileed, ja rindmik koos kahe esikoivaga. Kui soovid, võid rindmiku ka poolitada, siis on pärast lihtsam serveerida.

5. Küüliku kõhuõõnes olevat rasva ei tasu ära visata, lisa see oma küülikupajale või -praele, sest loom ise on üsna rasvavaene ja lahjake.

Õnnitlen! Kui küülik selle protsessi käigus laualt plehku ei pannud, oled poolel teel maitsva õhtusöögi poole. Nüüd vaata ise, kuidas edasi hakkama saad :-) Kui omal nupp ei noki (minul näiteks nokib vahelduva eduga), siis leiad siit erinevaid küülikuretsepte. Hääd küülikujõulu ja jõuluküülikut!

Pildid on Postimehe fotograafi Liis Treimanni tegu. Käed, nuga ja küülik on minu jagu.

Keel & tang

2011-12-19T13:20:00.000+02:00

Ei, tegemist ei ole uue kuuma rannavõrkpallipaariga. Tegu ei ole isegi mitte uue retseptiga. Leidsin nimelt poolkogemata läinudaastase retsepti, mis sai Sadama turu esimese tulemise puhul Postimehes avaldatud. Ma olin tolle ajani suht keelevõhik olnud, aga nähes tookord meie turuletil imetabaseid põrsakeeli, viisin need koju ja panin potti.

Mul on need ajad ilmselt jäädavalt möödas, kui jõuludeks sai proovitud midagi ekstra eksootilist. Jõul on ikka traditsioonide ja vanade hääde maitsete aeg. Muidugi kuuluvad vanade maitsete hulka kaheldamatult ka austrid ja hanemaks, egas klassika vastu ei saa, aga õnneks on jõulud pikad pühad ja peale eelmise õhtu seaprae ja hapukapsa taga ägamist mõjub esimese jõulupüha auster koos kihisevaga tõelise digestiivina. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Keele keetmiseks piisab, kui laod lisaks keelele potti ka paar pipratera, loorberilehe, mõned kadakamarjad, porgandijupi, sellerivarre ja porrulaugupooliku. Üks keskmine seakeel tahab keeda vast tunnike. Seejärel tuleb keel nii kuumalt, kui käed kannatavad, koorida. Mul, muide, käib alati jutt kerest läbi, kui keelt viilutama asudes selle otsa lõikan. Liha on liha, aga keel on ilmeksimatult osa elusolendist - olgugi ma sel teemal muidu kivisüda.

Selle särava keelepildi tegi naabrimees Kaarel

Tookord tõmbas mind keele puhul selle arhailisus, mistõttu sai juurde sobitatud tore tangusalat. Selleks peab tangu eelnevalt paar korda läbi pesema ja vähemalt pooleks päevaks likku panema, seejärel maitseköögiviljade, vee ja sortsu keelekeedupuljongiga keema panema. Tangu keemisaeg sõltub leotamisajast, aga poole tunniga saab vast hakkama küll.
Tangusalatile ajab elu sisse petersell ja praetud punasibul, kastmena töötab mädarõikamekiga vinegrett. Tangu ei pea kastmega läbi segama, piisab, kui vinegretti peale niristada.
Keel aga lausa anub enda seltsi mädarõigast. Selle viimase otsinguil tasub suunduda turule, sest supermarketi mädarõikal on turu omaga ühist sama palju kui lahjal linnavurlel eheda maakaga.

Lõkkelest ja suitsuseened

2011-12-11T11:10:00.000+02:00

Antagu mulle andeks, et üldistan, aga kas pole nii, et kõik me igatseme olnut ja unistame tulevasest, aga olevik on kuidagi vaeslapse osas. Eelmises rannaromansis kujutasin ma end majakasse, selles loos lappan läinudsuviseid pilte ja vesistan suud selle peale, mis hetkel kõige kättesaamatum - värske lest ja kukeseened rannalõkkel.

Minu söömistega käivad alati kaasas lood. Isegi kui lest toodi turult, mitte ahinguga liivasest lahesopist. Isegi kui kukekaid ei nopitud telgi tagant männikust. Ikkagi loeb lugu, see, kuidas su kalapuhastajast kaasa lesti merevees roogib ja kuidas su pilpapiiga rannaluidetelt lõkke tarvis ajupuitu tassib.

Pildid on tehtud kesksuvel, aga alles talve hakul neid vaadates hakkab lugu looma. Sellest, kuidas kaks korralikku vanemat lapsukese laagrisse saatsid ja ise telgiga Läänemaale põrutasid, seniavastamata mere- ja maamärke otsima. Ja kuidas siis maitses see värskeltroogit lest taluvõi ja soola-pipraga - need kolm muide täiesti ebaolulised selle lõkkesuitsu meki kõrval, mida linnas lesta küpsetades kuidagi ei saavuta. Oli säärane õnnis õhtu Dirhami ja Spithami tulede vahel, miski vilkus ka mere pääl, küllap merenõid.

Ja hommikune ärkamine ning avastus, et oled maganud kesk õitsvaid orhideesid. Pakid oma pisikese telgi ettevaatlikult kokku ja hoolitsed, et ükski rohulible sinust häiritud ei saaks - kui kõik nii telgiks, ei peaks keelumärke vast enam maasse taguma.

Või siis too augustiõhtu seal Pammana poolsaarel Saaremaa Eikusagil. Jälle luited ja lõke, millest hommikuks söetükkigi liivale ei jää. Jälle telk ja silmapiiril tähtsad tuled, üks Panga pangal, teine Kõpus ja kolmas nende vahel keset avamerd. Ja need kukeseened, jälle puhtas taluvõis ja eheda lõkkemaiguga. Jätke need moodsad suitsusoolad poodi, sõbrad! Parem aasta aega ilma olla, et siis täiel rinnal ehedat lõkkemaitset nautida, kui seda võltssoolade ja vedelsuitsudega elustada.

Elu on elamist väärt, kui sa ikka veel midagi avastad. Küllap kõlab see vähegi merekogenumale banaalselt, aga ei olnud mina varem kuulnud, et tuul avamere peal nõnda hüüda oskab. Jah, tuul vilistab vantides ja kahiseb puudes, aga et ta eimilleski niimoodi undab - istud ja kuulad telgisuu ees avamerd ja imestad.

Novaat. Ju need suvesõidud selleks ongi, et talvel meenutada ja jagada. Ning väike härdus on sääraste lugude juures sama vältimatu kui too suitsumekk lõkkel praetud kukeseentel.

Omadega majakas

2011-12-09T09:59:00.001+02:00

Tuul on täna valelt poolt. Kui tavaliselt tuleb see otse merelt ja üritab majaesised riigilipud otse aknast sisse puhuda, siis täna on lipud vastassuunas valvel. Huvitav, kas lained lippavad siis ka hoopis rannast merele? Võta sa kinni, hoolimata eluaegsest sõprusest merega ei mõista ma teda ikka. Või mis siin ikka mõista või sõprusest rääkida, meri suur ja mina väike. See on vist ikka ühepoolne arm ja austus, mis meie vahel.
Kadestan sõber Teelet, kes marutütrena merd vallutab ja naiskonnas purjetab. Tahaks ka, piiksun, aga hääleke peas vastab: vana oled, ja laisk, ei sinust enam seilatajat saa.
Nii ma siis kiibitsen salaja mere ääres. Loen Muumipapat ja merd ja Janssoni Suveraamatut, lappan majakaalbumeid, vean kaartidel näpuga jooni ühest veel avastamata majast järgmiseni. Majakad ja meremärgid on üks ühenduslüli mere ja maa vahel. Olgu nad siis meremehele praktilise väärtusega, minu jaoks on neil sügavalt romantiline tähendus. Üksikud sambad, mis iga ilmaga vankumatult seisavad, tipu ümber kohisemas avamerelt ründav tuul. Jälle tahaks ka - tahaks olla majakavaht, passida üksi seal paksude klaaside taga, nina vastu vihmapihu pressitud, silm varatalvisel merel. Igal hommikul teeks ümber laiu jalutuskäigu, süüdvester sügavalt silmil, korjaks kokku meremandi ja kobiks siis majaka jalamil kössitavasse vahimajja, et puupliidil plekkkannus kohvi keeta.
Ma olen selle stsenaariumi peas kordi läbi mõelnud, ilmselt on tegemist pagemise mõttemänguga, mida iga urbaniseerunud ja ületöötanud inime vahel harrastab.

Sõmeri tuletorn Pärnumaal

Sügise viimasel päikeselisel päeval saavad paati lastitud rasked kastid. Mitu neist sisaldavad raamatuid. Pikki ja pakse, süvenemist nõudvaid ja pakkuvaid. Linnuteatmikke ja seente-samblike välimäärajaid ka. Siis üks koorem küünlaid ja lambipetrooleumi. Või mis täpselt sinna tormilaternasse käib. Ja kolmandana proviant. Prisked konservikarbid ulukilihaga, potitäied pardikoibi, kott võiube. Tünn vürtsikilusid ja teine hapukapsast. Soolakurki. Korv küüslauku ja purk mett. Kott jahuseid kartuleid. Musta šokolaadi. Näkileibu, näkkide jaoks muidugi. Vaaditäis armanjakki, sest see on ainus, mis külmetajale sooja sisse ajab. Punast lõunamaa veini. Kohviube ja veski. Kits kah, las mökitab seltsiks.

Korgipuust prilllaud, et õuepealses kempsus kannikad naks ja naks kinni ei jääks. Tõrvaseepi laupäevaste saunade tarbeks. Ja siis veel üks pisike purjeriidest kott, kus kaks flanellpidžaamat, villased sokid ja topeltpaar karupükse. Rohkem pole vaja. Meigikoti võib rahus linna jätta, sest säärast jumet, mille annab näkkupeksev meretuul, ei tule ühestki tuubist.

Telisna alumine maamärk Läänemaal

Telisna ülemine maamärk, ikka Läänemaal

Vaat nii ma läheks ja ei tuleks tagasi enne kui sel majakalaiul kevadel esimesed sinililled tärkama hakkavad. Või kas siiski tuleks. Sest sinilillede järgi tulevad ülased, siis juba kanavarbad ja konnakullesed. Majaka päikesepoolsel küljel tärkaks roosad rabarberivõsud ja kaasavõetud kits hakkaks piimale. Oblikatest saaks esimese supi. Peale jaani läheks üle metsmaasikale ja kukeseenele.

Vahepeal oleks linnas aasta mööda läinud, koos sellega kõik need meeripoppinsid, luikede järved, tsirkused ja valimised. Inimesed oleks linnas aasta võrra vanemaks jäänud, mina aga aasta võrra ehedamaks saanud.

Nojah. Eks ta üks segane unistus ole, tegelikkuses oleks ma peale esimest nädalavahetust linnas tagasi, põsed punased allaandmise piinlikkusest, mitte karmist unnapüügist Põhja-Jäämerel. Aga unistamine on ka ilus.

Intriig kapsa ja kaaliga

2011-11-03T11:38:00.002+02:00

Meil on siin nüüd niimoodi, et mul kadus lihaisu ära. Ma ei oskagi öelda, et kus, miks ja millal, aga nii on. Mina, kes ma tavaliselt igaks juhuks käekotis härjasaba või seakülge kannan, nii nagu teised naised šokolaadi - jah, mina olen juba jupp aega liha teemal isutu. Ilmselt võib kõiges süüdistada köögivilju, kes sügise hakul mulle lihtsalt kambaka tegid. Sama palju on süüdi ka ilmselt teised blogijad, kes mingi ilge ühise salaplaani tõttu päevast päeva köögiviljaretsepte ilmutasid, eesmärgiga naine, kes end tiigriaasta lõvina tõeliseks lihasõbraks peab, rajalt maha võtta. Mari-Liis tegi näiteks väga alatu käigu, käies välja säärase asja, mida ma keset patissoni sesooni vist kahe nädala jooksul peaaegu et neliteist korda vorpisin ja vohmisin. See ei ole sinust ilus, Mari-Liis, inimesi niimoodi köögiviljadega endast välja viia!
Seejärel tulid nood värvilised porgandid, mis peale ahjus küpsetamist kiiremini kõhtu kadusid, kui ma "böff a la tatarrr" öelda jõudsin. Ja piklikud peedid. Ja maapirnid, mis on häbematult maitsvad. Ahjuporrulaugud. Aurutet brokkoli. Läätsed. Kikherned. Näete siis, köögiviljad tegid mul selja prügiseks.
Ühesõnaga mu toitumislootsik on järsult juurika poole kreenis ja ma ei kurda. Ükskord pidi see ju juhtuma. No hää küll, egas ma lihale päris selga pole pööranud, seda ei juhtu kohe kindlasti mitte kunagi, aga tõesti, pirakad ahjupraed, lambakintsud, metsseahautised ei ole hetkel esikohal. Olete ju kuulnud, kuidas inimesed uhkelt ütlevad, et mina end toiduga ei piira, söön seda, mida ihu nõuab, et siis järgmine šokolaadikoogitükk ette tõsta. No vaat, ma teen ka seda, mida ihu nõuab ja ihu ütleb praegu, et Liina, sul ei ole lihaisu. Ja kohe juba pikemat aega pole olnud ning lõppu praegu veel ei paista ka.
Eelmisel nädalal vaatasin jälle oma saadet üle, seda, kus olin endale ümber tõmmanud möödunud aegadest pärit leoparditäpilise vorstinaha ja tõdesin, et kui nüüd kohe midagi ei juhtu, tuleb Michelini käest reklaamiraha küsima hakata, sest inimesed võivad muidu ekraanil sehkendava kokatädi Bibendumiga segi ajada. Mu armas toimetaja ütleb muidugi, et Liina, sa oled enda suhtes liiga kriitiline, aga ta on ilmselt lihtsalt viisakas.
Niisiis vahetasin autoga töölemineku jalakäimise vastu. Pole ka paha. Sel ajal kui kogu Pirita tee pikkuses inimesed mugavalt autodes tööle lohisevad, marsib üks opakas reipal sammul mööda mereäärt linna poole ja laseb uduvihmal endale näkku langeda. Aga ilus on ja hea on ka. Kohe nagu korralikum tunne, oled kohe varahommikul enda jaoks midagi ära teinud selmet oma kere turvavöödesse mässida ja kangekaelse lapse tõttu infantiilset skaiplussi kuulata. Ning lisaks umbes kümnele tuhandele sammule saad tuttavaks ka linnuriigiga - näiteks viuparti ja sõtkast ei olnud ma varem vist oma silmaga näinudki.
Kui juba ihulähedased teemad jutuks tulid, siis ma ütlen välja ka selle seisukoha, et mu meelest on kohutavalt võlts väita, et armastan ennast sellisena nagu ma olen, kui inimene on ilmselgelt ebaterve välimusega. Lööge mind, et julgen selle välja öelda, aga nii ma arvan. Ma ei ürita siinkohal solvata ülekaalulisi inimesi, kaugel sellest, igaühel on omad mured, kel pärilikud, kel tervislikud, kel muud. Ja ma armastan kõiki teisi inimesi just sellistena nagu nad on. Aga ennast ma ei armasta, kui pean teksade luku kinni saamiseks iga jumala kord pikali heitma. Tõesti! Küll aga olen enda parim sõber peale pea kahetunnist reibast jalutuskäiku Pirita metsas, kui koju tulles põsed rõõsatavad ja puusaliigesed armu anuvad. Kusagil on muidugi tasakaal, aga õnneks ei mind kunagi ohustanud võimalus millegagi liialdada, olgu see siis söök, jook, või siis liigne enesepiitsutamine trennis või tööl. Nii et ärge muretsege, mina ei hakka Kerttu Jukkumiks, või kestand oligi, kel kalorite ja kilomeetrite lugemine pea sassi ajas.
Veganitest ka. Millalgi päev või paar tagasi sattsuin vaatama kena blondiini, kes Ringvaates rääkis, et tema hakkas veganiks peale mingi õõvastava lihadoki nägemist. Nojah, see on kole küll, kuidas nad neid sigu ja lehmi peavad ja et kanu hormoonidega nuumatakse. Küllap ajab see nõrganärvilisemal isu ära küll. Aga millest ma veganite puhul aru ei saa, on asjaolu, et kuidas pärgli päralt peavad nad kahjulikuks, kui kana neile muna ja lehm piima annab? Kas kanal on valus, kui muna läheb keeksi sisse, või karjub lehm haledalt, kui ta piimast vabastatakse? Nojah, mis see minu asi on, igaühel omad tõekspidamised ja eks need taimetoitlased ole omaette seltskond omade ilmavaadetega. Mind on alati itsitama ajanud seisukoht, et selle vaimustava antrekooditüki endine omanik andis koos oma suguvendadega maailma heitgaaside toodangusse sama suure panuse kui kogu rasketööstus. No halloo, loomad on olnud maailmas aegade algusest ja jäävad ilmselt kuni maailma lõpuni, sõltumata nende saba alt väljuvatest khm, kõhutuultest. Kui seda nii hirmuäratavalt palju on, tootke siis sellest roheenergiat ja kõik on häppid! Nii et jäägem terve mõistuse juurde ja ärgem ajagem emotsionaalseid argumente ratsionaalsetega segamini.
Vaat sellised lood siis. Ma ei ole peast sassis ja ei ürita saada ebaterve jumega ja mustade silmaalustega virilaks taimetotlaseks. Minu ihu ütleb praegu lihtsalt, et lihakvoodid on hetkel täis ja uute hankimine on kusagil tulevikus. Näeb siis, kas midagi sellest kapsahullusest ka siia blokki jõuab.
Olge terved ja kui vaja, siis sööge ikka saia ja liha, peaasi, et ei oleks jonni ja viha :-P

Elust ja olust

2011-11-01T15:12:00.000+02:00

Ma kohe ei teagi, et mis selle ajaga siis on. Vahepeal on seda nii palju, et ei tea, mida peale hakata ja siis on nii vähe, et ei tea, kuhu poole joosta. Ühesõnaga aeg ja mina ei saa üldse hästi läbi. Üks harvaesinev hetk, kui ma suutsin aja enda kasuks seljatada, oli läinud pühapäev, kui justkui jumala armust üks tund juurde kukkus. Siis sai kohe aknad pestud, pea kaks tundi õues end higiseks aetud ja siis veel olude sunnil loomaaias aega veedetud. See viimane oli kusjuures üllatavalt mõnus. Lõvid, leopardid ja muud säärased suvel laiskelu elavad olid suisa nähtaval ja lasid end igast küljest imetleda.
Aga jah, seda juhtub ju vaid kord aastas, et hääst pääst tund aega päevale juurde kukub, muul ajal aja aega justkui tikutulega või nagu Toots juba ütles nigust noaotsaga taga.
Mis ma siis viimasel ajal korda olen saatnud? Ei midagi erilist, peale selle, et kreeni kiskuva turu turjal ühe omaniku käe alt teise alla olen loovinud. Olid jah siin säärased ärevad ajad, kui täpselt ei teadnud, mida tulevik toob, turule, ma mõtlen, mitte minule enesele. Mina ise olen ikka terve elu täispurjes purjetanud, häbi ja näljahäda tundmata ja ilusaid aegu taga nutmata, sest tulevad uued ja ilusamad :-)
Aga selle turu pärast oli küll siin üksaeg suur mure. Noh et mis saab, kui vana enam ei taha ja uus ka äkki ei taha. Aga tahab. Õnneks. Tahab kohe nii, et maja praegu vaat et maha lammutatud on, kõik vana välja visatud ja uus paberile visandatud. Kui ühtpidi ei saa, tuleb teisiti teha - nii me siin siis uut pilti kokku panemegi. Punasesse saali alko, suurde saali söödav - see on põhiplaan. Aga et punases saalis lisaks kangemale kraamile umbes täpselt 980 eri sorti veini saama hakkab, millest vast kolmandik on juba olemas ja kaks kolmandikku oma kõhutunnet ja kurku usaldades vaja mööda maaletoojaid kokku ajada, või et toidusaali tuleb leivaahi, kus külakorda perenaised leiba küpsetamas käivad, lisaks sellele toorpiimaautomaat, korralik juustu-liha-kalavalik, Piprapoe vürtsid ja Uus-Kongo kapsad, Vana-Torokse singid ja Türgi maitsed, Papa Joe ja Portugali pood alles jäävad, need on juba detailid. Ja väga mõnusad detailid, sest mul oleks kole kahju noist aastaga omaseks saanud maitseist loobuda.
Elu, st viimane aasta õpetas, et unistada võib küll, aga jalad võiks vahepeal maha panna ja endale aru anda, kui palju noist unistustest võib aja, raha ja jõudluse taha kinni jääda. Oli kangesti ilusaid mõtteid köögistuudiost, laste kokakoolist, suvekohvikust ja millest kõigest veel, aga olgem ausad, selleks kõigeks nappis igapäevaste toimetuste kõrvalt nii aega, jaksu kui ka peremehe raha. Nii et hääd mõtted on toredad, aga paraku nõudis igapäevane turu käigus hoidmine määratult enam aega, kui arvata oleks osanud. Egas unistamine ja kõrgelennulised ideed pole kuhugi kadunud, aga nüüd tuleb vahelduseks tõestada, et Sadama turg on tõepoolest koht, kuhu tulla tasub, muidu ei ole noil udustel tulevikuplaanidel kah kohta, kuhu randuda. Ühesõnaga töötöötöö, ikka selle südamelähedase turu nimel.
Turg turuks, tea, kui palju peale neid ümberkorraldusi siin turust enesest järele jääb, eks ta rohkem nagu turu ja poe sümbioos saa olema - ühest küljest on olemas kõik need vanad head kaubad, mille pärast meid armastati, aga lahti peab saama neist hädadest, mis meelehärmi tegid. Eks need pooltühjad letid ja kaootiline kaubaga varustatus oli see, mis turul kehva meki külge pani. Kord on, kord pole, millal tuleb, ei tea -ühest küljest turule omane, sest hääd kaupa ei saagi iga päev laialt käes olla, aga teisalt olime hädas ka elementaarsete kaubagruppidega nagu liha, piim ja leib. Hää küll, mis ma kurdan, nüüd teeme uuesti ja paremini - tellime uude turgu kaubad ise, palkame müüjad, hoolitseme ühtse näo ja teo eest. Kas teda enam turuks nimetada saabki, pigem ehk juba talupoeks või hää toidu poeks, sest turukauplejad on osa kauplusest, kauplus algab ja lõpeb aga kassade ja korvidega. No mis ma siin jahvatan, ootame ära ja näete ise :-)
Aga jah, tegemist jagub, ikka ühelt laadalt ja messilt teisele, talupoest turule, kontaktid, kokkulepped. Ei tahaks nagu alla anda, nähes, kui palju hääd toidukraami Eestimaa peal on ja teist sama palju mujaltki sisse tuuakse (siinkohal räägin ma mitte Poola tomatist vaid säärastest häädustest nagu Paulo tuuna ja Joe sudžukivorstid näiteks). Ja et kõigel sellel kraamil on ka tarbijaskonda, anna ainult ette, sest kui ette ei anna ja lett hõre on, kaob ka kõige ustavam turu sõber.
Nii et sinna see minu aeg jälle lippab, lisaks turule ka teleköögis. See on muidugi omaette tants ja trall - neli saadet päevas purki ja kuu aega jälle rahu majas. Ühest küljest tahaks seda saate formaati kohutavalt mudida, tuua külalisi, rännata mööda maad, ajada taga häid maitseid, aga teisalt - sedasama teeb juba kõrvalkanalil Tuuli ja kusjuures väga hästi! Pealegi keset hooaega formaati ei vahetata ja säärane lihtne retseptisaade on lihtsalt ette nähtud ja vaja ära teha. Aga teha on üha lõbusam. Eks see algaja rabedus on üle läinud, mitte et ma üldse kunagi kaamerat oleks kartnud, aga ega esiotsa ju ei tea, mis kuidas välja kukub. Nii ma siis vaatangi laupäeviti iseennast - noh et mis tehtud ja kuidas see välja paistab ja pühapäeval Tuulit, kes mööda riiki häid maitseid taga ajab. Ikka parem ju kui võhivõõraid vahtida :-P
Naljakalt äkki on see kõik kuidagi juhtunud - alles mõni aasta tagasi panin panga ukse pauguga kinni, alustades aa-st ja bee-st uue kulinaarselt kallutatud elu ülesladumist ja nüüd ma siis olengi ihu ja hinge köögile ja söögile andnud. Niisamuti kui nood pahaaimamatud blogardid nagu Tuuli oma saate ja Oma Maitsega, Mari-Liis Tiiu märkimisväärselt mahuka retseptiveerandikuga ja Piret psühholoogia ja gastronoomia sidumisega. Või siis Elis, kes kah senise ameti maitsvama vastu vahetas. Või kes iganes veel, toidublogijate hulgas leiab neid näiteid, kuidas söögisõltuvus su elu muudab, vast üle ühe. Mitte et ma tahaks eputada või upitada, aga vaevalt et keegi meist teadis, millele sõrme annab, kui toidublogisse esimesed sissekanded tegi.
Nii et vaadates tagasi oma tookordsele otsusele, kui panga lift mind viimast korda, kastid käes, alla tõi ja tänavale tõukas, jääb üle õndsalt ohata - kes kaua kaalutleb, see kaua elab, kes vähe kaalutleb, see õnnelikult elab.
Ahjah, et toidublogi... no ma teen ikka endiselt süüa, aga no kuidagi ei jõua piltide ja lugudeni. Ilmselt teab iga blogard seda vabastavat tunnet, kui võtad toidu ahjust, sätid taldrikule, katad kenasti laua.... ja asud sööma, ilma et kiruks puuduvat valgust, jahtuvat toitu ja aplaid suid, kes sind kahvliga ähvardavad. Küll see üle läheb :-)

Süldiromantikute maiuspala: üdikont St:Johni viisil

2011-09-16T18:47:00.001+03:00

Üsna tõenäoliselt olin ma eelmises elus koer. Sest miks muidu tahaks ma haukuda ja saba liputada iga jumala kord, kui turul lihaletis lehma sääreluud näen. K ei haugu, pigem uriseb, et jälle ostad sa liiga palju liha kokku ja kes selle kõik ära sööb. Aga lehmakondi läheduses olen ma lahkus ise, ei tee kurjast koerast välja ja lasen lihunikul selle juppideks saagida. Et siis kondi, mitte koera.

On üks raamat, mis mind rupside ja "lihakeha väheväärtuslike osade" kasutamisel eriti julgustanud on: Fergus Hendersoni Nose to tail eating.
Henderson on säärane muhe mees, kes jutlustab mu meelest väga ausat lähenemist lihale - kui me juba võtame endale õiguse loom söömise eesmärgil maha lüüa, oleks lihtsalt inetu temast vaid sisefileed ja karreed tarbida. "Ninast sabani"-raamat on selle ilmavaate kvintessents: neerud, kopsud, südamed, võrkmikud, harknäärmed, luuüdi - kõik saab tehtud ja mitte ainult tehtud, vaid valmistaud nii, et sa jooksed turule konti ja rupsi otsima!

Luuüdiga sain ma teadlikult sõbraks vast aasta tagasi tookordset Medoci´i õhtusööki valmistades ja sealt enam tagasiteed ei ole. Röstitud üdi ühe korraliku veisesteigi peal on priima, aga kui nii suurt lihahimu ei ole, sobib üdi konsumeerimiseks suurepäraselt ka Hendersoni überkuulus röstitud üdikont petersellisalati ja saiaga. Seesama petersellisalati retsept on ka ülalmainitud raamatud olemas.

Üdikontidele pole vaja enamat, kui neid ahjus röstida, kuni väljanägemine säärane nagu siin videos, aga võib ka pannil mõlemast küljest praadida. Sel juhul ei saa kondid küll sellist uhket üle ja ümber röstitud välimust, aga kui sa planeerid neid niikuinii serveerida juba kondist väljastatuna, pole suurt vahet.

Petersellisalati jaoks tuleb hakkida peotäis peterselli, imeõhukeselt viilutada punane sibul, segada need lusikatäie väikeste kapparite ja sutsu kerge vinegretiga. No ja siis kõik suupärane, st röstitud ciabatta, salat ja üdi ühendada ja lihvida musta pipraga. Priima, sõbrad, priima!

Vahel veab: pardimaksapasteet

2011-09-15T19:44:00.002+03:00

Vahel läheb jah kohe nii hästi, et sinu juurde tuleb nõutu näoga pardisuitsutaja ja ütleb, et tema tõesti ei tea enam, mida kõigi nende pardirupsidega peale hakata ning ulatab sulle neli kilo kuldaväärt kraami. Ega sa ka väga hästi ei tea, aga kui kodus koti lahti harutad, hakkab mõte tööle: pardikaeltest osalt puljongit, osalt terriini, südamed külma järgmist pajarooga ootama (soojemal ajal ehk isegi grilliks analoogselt Mari-Liisi kanasüdametele), pugud - noh, need on ka ainus, mida mina ise hinnata ei oska, aga küll ma midagi välja mõtlen. Ja siis see pardimaks - esimene sats pannile niisama nautimiseks, teine sats pasteediks. Ja mitte lihtsalt, vaid koos mustade torbikseentega!

Pardimaksapasteedi tarvis läheb vaja kilokest maksa, pakki taluvõid, sortsu armanjakki (süvenegem veidi - part on ju très très Gascogne, niisamuti kui Armagnac, seega ei hakka pardipasteeti mingi konjakiga rikkuma :-), siis veel mõned tüümianioksad, kaks kena porgandit ja üks sibulake. Soru kõrvalkeevat pardikaelapuljongit võib ka ära kuluda. Ahah ja must pipar ja meresool ka muidugi.

Maksake tahab pannil koos õhukeste porgandilaastude ja sibulaviiludega pruunistamist, et siis leegitamise kallale asuda. See on puhas silma- ja ninarõõm, mis pannilt koos lõbusate armanjakileekidega tõuseb. Kohe tunned, et oled vana kala, proff ja šeff. Seni muidugi, kuni sa oma kulmukarvu ja õhupuhastit ära ei põleta.

Nonii, siis vajab pannitäis maitsestamist ja haudumist, kuni maks ja porgand pehmed ja küpsed. Samal ajal monteerib musjöö K üles hakklihamasina, sest säärast ilu ei sobi ju ometi mingi plastmasskombaini sisse toppida! Madam praeb pannil teisel käel musti torbikseeni, maitsestab needki soola-pipraga ja hakib kärmelt peeneks. Muide, torbikseen näeb pasteedi sees välja justkui must trühvel.

Kui maksasegu läbi massina aetud ja veidi rahunenud, tuleb mängu või, ja palju! Oh neid pasteete, kus väärikas maks on võiga koonerdamise tõttu raisku läinud, tulemuseks kuiv puru, mitte hõrgult määritav pasteet.

Seejärel lähevad hulka hakitud torbikseened, pasteet purki ja külmkappi tahenema. Et donc voilà!

Tomatist, morbiidselt

2011-09-14T16:18:00.008+03:00

Meil on siin morbiidsed mõtted. Ei, õnneks mitte suisa suitsidiaalsed, aga siiski suht muserdatud. Põhjus ilmselge: selleks aastaks on tomatihooajal jälle kriips peal!

Kui taevane pealik pöörduks mu poole ja ütleks, et sina, Liina, oled järgmine Noa, vali nüüd igast toiduainegrupist midagi ja püüa sellega terve veeuputuse aja hakkama saada, siis jah, ma võtaks kõigepealt tomati. Siis küüslaugu ja rosmariini. Loomadest säärase veise, kes koosneb ainult antrekoodist. Ühe viinamäe lohistaks kah ligi. Muud poleks eriti enam vajagi.

Nii et siis tomat. Mahlane ja punane. Väike ja punane. Suur ja roosa. Pikergune ja kollane. Pisike ja kollane. Kirsikujuline ja roosakasmust. Rohelisetriibuline. Lapergune ja oranžikas. Mis iganes vormis ja värvis tomat ei esine, on tal ikka peaosa minu kulinaarses fetišismis.

Sel kevadel sai kastidesse pandud Betaluxi (Sadama turult Aarne-onult), Härjasüdant, Musta Kirssi, Moneymakerit (need kolm tulid Pillelt, aitäh!) ja siis mingid kolm sorti, mille nimed kohe unustasin, aga nimetasin üht kollaseks kirsiks, teist sidruniks ja kolmandat mõttetuks kõvaks junniks, mis ei kavatse enne jõule valmis saada.

Kõige viljakamaks, lausa überväädiks osutus too Betalux. Taimed läksid potti millalgi mai algul, juuni teisel nädalal olid juba pingpongisuurused viljad punased ja nii suvi läbi. Taim ise kasvas vaevalt 40cm kõrgeks, aga milline saak! Sellest saab ka järgmisel kevadel mu tomatiaianduse põhitegija. Nood kaks kollast on ka vahvad, üks ongi vastavalt nimele säärane sidrunikujuline, otsast teravatipuline. Ja Pille lahke käega antud must kirss kasvatab eriti stiilseid roosakas-halle ja marumagusaid ampse.

Mis parata, tänaseks on kõik taimed loobunud oma järelejäänud vilju küpsetamast, seega tegin õige liigutuse ja korjasin laupäeval viimsedki kokku ja panin purki. Tegemine oli puhas rõõm, milline värvide ja vormide mäng!

Tomatite purkipanekuks läks veel vaja vabas vahekorras mädarõikajuurt, tilliõisikuid, küüslauku, musta pipart ja paar nelgitera. Marinaadi keetmiseks on paras vahekord 1 liitri vee kohta 2 spl 30% äädikat, 2spl suhkurt ja 1 spl meresoola. Kui hästi läheb, näeb ükskord selle purgi pilti ka :-)

Ühtlasi sai tomatisuvele punkt pandud hooaja viimase panzanellaga. Panzanella on omakorda üks säärane tomatileiutis, millega ma võiks ka terve suve õndsalt läbi ajada.

Kui te ajate näpuga järge Itaalia originaalretseptides, siis leiate sealt lisaks tomatile ja vanale saiale ka kurki ja sibulat, aga minu jaoks on need juba liiast. Meie panzanellas käib kõige alla vana sai (ciabatta sobib oma tekstuurilt kõige paremini), seejärel hakitud küüslauk (palju!), tomatisektorid ja kõige peale oliivõlisoru, veiniäädikatilk, sool, pipar ja lahke käega riivitud parmesani. Seejärel tuleb määrava tähtsusega liigutus: tomateid tuleb kergelt suruda, et tomatimahl saia läbi immutaks. Nüüd võib kogu kausitäie segi keerata, lasta sel veel hetke rahuneda, kuni laud kaetud, vein korgitud ja tomatihaigla koos. Need lõhnad ja maitsed, mis panzanellast su taldrikul tõusevad, on lihtsalt kirejldamatud! See tomatimahlast ja õlist-äädikast läbiimbunud sai, küüslauk ja basiilik maitseid teravdamas - võtab silma märjaks ja suu veele...

Oh tomat, mu kullake, kohtumiseni uuel aastal!

Kuidas ravida Portugali-deprekat

2011-08-31T18:04:00.006+03:00

Täiesti masendav. Loed ja loed seda blogi, kus praegu peale Portugali muust ei räägitagi. Loed ja neelad sülge. Lubad, et rõhuva osa järgmisest suvest veedad ise kah Aveirus, ostad iga päev paar oktopussit ja peksad neid vastu azuleezut, nii et linn kajab. Aga no sinnamaani peab ju ka elama, niisiis sead sammud Rimi sügavkülma ja vead koju paki aseainet ehk külmutatud beebikalmaare. Paned need pooleks päevaks sidruni- või laimimahlaga, küüslaugu, koriandri ja chilliga likku ning grillid siis elaval tulel. Lõhn on õige, maitse peaaegu et õige, aga tunne pole ikka see, pole see... Tuleb ikka jälle ise kohale minna.

Grillime makrelli ja kass saab ka oma osa

2011-08-31T17:21:00.005+03:00

Jessuke, see oli nüüd siinse blogi ajaloo kõige pikem paus vist. Mis sa teed, suvi oli ilus ning möödus hüpates (pea ees tundmatutesse kohtadesse) ja mängides (põhiliselt lolli). Nii et hoolimata üha paisuvast pildipangast ja muljetepagasist ei ole ma kuidagi blogi sisse jõudnud. Aga blogimata ju ei saa, kärss läheb kärna ja seened kasvavad selga, nii et ma olen tagasi :-)

Ühesõnaga siin loos grillime me makrelli (mis kõlab hirmus isuäratavalt) või siis teisisõnu skumbriat (mis seostub lapsepõlve jubedate kalakogemustega). Jäägem siis makrelli juurde, mis sest, et mõlemad nimetused üht ja sama kala tähistavad. Või kui täpne olla, siis skumbriaks nimetatakse õlis konserveeritud noort makrelli.

Hää küll. Aga esmakordselt turul makrelli nähes pidin mina seda kala saama ja kohe! Nii viisin ma kaks kena hõbeselga koju ja hakkasin mõtlema, mida neist iludustest teha. Esimest korda kalaga tutvust tehes ei tasu teda võõraste maitsete alla matta, nii täitsin ma kala kõhud rosmariini, soola ja pipraga, lõikusin selga sälgud ja lasin meeskokal ära grillida. Makrell on kangesti rasvane kala, mida peale vaadates selle saleda kehakuju puhul ei kahtlustakski. Aga võtke grillimine ette ja te imestate, kui kergelt kala küljed sütel mustaks tõmbuvad. Mitte et sellest midagi paha oleks, saabki mõnusa grillsuitsumeki külge.

Juurde pole vaja muud, kui pudel jahedat Vinho Verdet ja paari sidrunilõiku, eksootitsejad võivad sidruni kah ära grillida, aga vahet pole. Makrelli rasvase mekiga peab muidugi harjuma, minu kui üsna hilises eas kalasõbraks saanu jaoks oli see veidi harjumuspäratu, aga ma tean hulka inimesi ja nii mõndagi kassi, kes ilma makrellita ei saa ja metsikuks muutuvad.

Kuidas teha kokasaadet nii, et teistel on naljakas

2011-07-17T13:56:00.006+03:00

Nagu ma juba kusagil mainisin, on karmavõlal kombeks mu kannul käia ja mu jalanõusid märjata. Pruugib mul vinguda eestlaste soome keele oskuse kallal, kui tekib võimalus esineda laivis nii umbes viieteistkümnele soome ajakirjanikule, ise imestades, et oi, ma vist ikkagi ei puhu suomea nii hyvin, kui luulisin.

Või pruugib mul äsjaavatud Rotermanni turu teemal sõna võtta, nimetades seda verevaeseks ja kiretuks pintsaklipslaste turuks, kui tuleb prints valgel hobusel ja annab võimaluse ise üks turg püsti panna. Et siis poole aasta jagu öid magamata veeta mõeldes, kust võtta korralikud lihunikud, sõnapidavad kalakaupmehed ja ise oma köögivilju kasvatavad talunikud. Nutt ja hala, ma ütlen.

Ja kui ma olen saanud piisavalt uriseda ühe teatud telekoka vaimuvaesuse, tuimuse ja keelekasutuse üle, tuleb nagu pauk selgest taevast pakkumine tema asemele asuda.

Ja siis ma mõtlen, et kui järgmine kord karmavõlg mulle tänaval vastu peaks tulema, siis eluga ta ei pääse. On tal vaja mulle mu teravat keelt nina alla hõõruda ja mind mu kirutavatega ühte patta panna? Aga no missa teed, kui laps ei kuula oma ema, kes talle maast madalast õpetanud on, et kes norib noorelt muhku, saab seda vanast peast ühtepuhku.

Täna ei räägi me turust, mis elab oma kesksuvist elu ja ootab järjekordset õitselepuhkemist, seekord siis sügisel, kui laadad ja festivalid läbi ning kauplejad jälle sooja kohta otsides meie katuse alla tagasi trügima hakkavad. Turg on mu au, mõistus ja südametunnistus ja ma ei kavatse alla anda ei õnneotsijatest ühepäevamüüjatele ega maja ümbrust saboteerivatele ehitustöödele.

Täna räägime hoopis, kuidas teha kokasaadet.

Kokasaate tegemiseks on sul vaja üht päeva, korvitäit kama, toimetajat, kes su veiderdamist vähimagi grimassita talub ja sinu unustatud toiduaineid keset võtet poodi ostma tõttab (päeva teises pooles tuleb sul näiteks meelde, et vaja on külma valget veini, millest spl läheb kalade peale ja ülejäänu teadagi kuhu). Siis on veel vaja kaht lõbusat selli, kellest üks võtab sind lähedalt ja teine kaugelt. Kaameratega muidugi. Mida sul sinu arust vaja ei ole, on produktsioonifirma müügiosakond, kes teatab, et selle kuu saated on müüdud äädikatehasele, piimatööstusele ja pastavabrikule, nii et ole hea ja tee nüüd neli saadet midagi sarvekestest, lauaäädikast ja petipiimast. Aga kui sa natuke mõtled, saad aru, et ilma müügiosakonnata võiksid sa teha need neli saadet ka paiselehest ja põisadrust, nii et valik on sinu.

Nonii. Niisiis on sulle antud üks võttepäev, mille jooksul pannakse purki neli saadet ja kaheksa retsepti. Sul on kaasas neli pluusi, virn puhtaid käterätte ja põllesid, meigikohver ja taskupudel konjakiga. Ei, seda viimast sul ei ole, aga järgmine kord võtad kindlasti.

Esimest saadet salvestades jagub sul auru ja vilet, nii et montaažis tuleb 2/3 välja lõigata. Teises saad oma saateaja (puhast aega 23 min) nibin-nabin täis. Kolmandas saad oma asjad tehtud ja jutud räägitud nii kiiresti, et külmkapist keefiritarretist välja võttes on sul vaja oma lobaga veel seitse minutit ära täita. Mis on muide päris keeruline. Siis taipad ja lased neljanda saate "kalaroa" jaoks valget veini tuua ja nibistad viimase saate ära nii, et vaatajad tõstavad esile artistlikkust ja ekraanikeemiat. Hahhaa, inimesed.

Iga saate vahel, kuni opad oma kaamerate läätsesid supist puhastavad, lippad sina lähima peeglini ja võtad meigi maha, et see siis uuesti peale laduda ("erakanalis müüb seks ja vägivald, nii et vali, kas teed endale litsi meigi või sinise silma!").

Ja astud jälle köögileti taha, tõmmates suunurgad selja taha, manades näole hurmuri ilme ja tervitad nähtamatuid televaatajaid järjekordse laupäeva saabumise puhul.

Esimese võttepäeva lõpuks mõistad, et oled oma retseptid üle lihtsustanud ja ei tea, kuhu silmi peita. Lubad endale, et järgmise kuu pühendad sufleele ja parfeele. Ühtlasi avastad hiljem, et oled vapralt otse kaamerasse teatanud, et Loode-Prantsusmaa asub sisuliselt lõunas, pidades tegelikult loode all silmas edelat. Häbened, et ei viitsinud eelmisel õhtul kusagilt korralikku kogust mustsõstralehti hankida ja oled tänulik toimetajale, kes mööda Nõmme aedu need kokku korjab, mis sest, et vähevõitu. Sibulat hakid nii nagu oleks sind äsja parkinsoni tõbi haaranud. Lusikal lased lõdvalt suu ja kausi vahel käia, mis sest, et su ema selle peale kodus diivanilt maha kukub. Ühesõnaga kogud oma turjale nii palju häbi ja raputad pähe nii palju tuhka, et järgmist tsüklit asud ette valmistama samal ööl. Aga siiski - sul on silme ees siht, kuidas peaks välja nägema üks etteantud formaadi ja piiratud eelarvega kokasaade, ilma et su sõbrad piinlikusest punastades teisele poole tänavat minema peaks. Nii et sa ei anna alla ja oled oma mõtetega juba kusagil jahihooajas, kõrvitsapeenral ja seenemetsas, uskudes, et homme on tulevik parem.

Seniks aga vaatad julgustuseks ja lohutuseks kaht paksu naist, seekord mitte küll originaalis, sest paroodia on veel parem!

Pojeng ja puljong

2011-06-30T12:20:00.000+03:00

Minu lapsepõlve pojengid õitsesid Nõmmel, memme aias. Seisin ühtlugu ängist ja ihast vallatuna pojengipõõsa ees, soovides neid kivikõvu lillenuppe peos lahti muljuda, et näha, mismoodi saab nii väikesest ja tihkest pungast puhkeda säärane suur ja lopsakas õis.

Pojengidest õhkus salapäraselt teistsugust lõhna, see ei olnud imal jasmiin ega jahe sirel, ei olnud vanaema lõhnavee roos ega sügiskõduhõnguline aster. See oli... puljongi lõhn. Jah, puljong, see peen klaar vedelik, mida laps ema-isaga restoranis käies supitaldrikus põrnitses, seostus minu jaoks kummalisel kombel pojengiga ja vastupidi. Ilmselt segunesid lapse peas kaks -ngi: pojeNG ja puljoNG, aga see ei rikkunud ei pojengi lõhna ega puljongi maitset (siinkohal asetan puljongis rõhu viimasele silbile nagu pojengis ja see kõlab palju apetiitsemalt kui tavapärane puLLjong). Vaata ka Hong Kong, Erica Jong, Tsink Plekk Pang, kang, kong ja diftong.

Pojengis on midagi erilist. Tema lopsakas võlu ja häbematult ülevoolav vorm pärineks justkui otse renessansi hüpernaturaalsest enesestmõistetavusest. Vaadake mõnd Rubensi maali, kus volüümikas daam oma laialt lainetavad juuksed üle õla heidab ja pilgu veidi kohmetult oma prisketele puusadele heidab - kas ta pole mitte pojeng? Või need tihkelt voldiliste kintsudega lapsed madonnade rüpes - väikesed nupud, mis puhkemiseks valmistuvad?

Raske on leida kesetsuvises aias teist säärast kaunitari, mis veel sel viisil võluks. Veenduge ise:

Need on need uskumatult kompaktsed pakendid, mis end päev päeva haaval lahti sirutades pisipungast hiigelõieks arenevad. Viivi Luige Seitsmendast rahukevadest lugesin stseeni, kus tüdruk, käärid peos, aaloe lihavate lehtede ees seisab, hoides tagasi hirmsat isu terad lihavasse taime suruda. Vaat säärane oli ka see minu lapsepõlve pakitsus neid õienuppe lahti mudida...

Klassikaliste täidisõieliste kaunitaride kõrval hiilgavad ka lihtõielised:

Mõned õielehed on justkui siidist silutud:

Ja mõni sisu vastandub oma säbruga traditsioonilisele tõekspidamisele pojengi ilust, olles sellegipoolest pilkupüüdev:

See siin olla kõige lähedasem looduslikule pojengile, mis algselt kusagilt Hiina mäenõlvadelt leiti:

Jälle see dekadentlik mustjaspunane sära:

Mesilasepapi käis õielt õiele säärase erksa lennuga, et minu nõder käsi teda jäädvustades üsna hätta jäi:

Plahvatus purpuritehases:

Siiralt vanaroosa kausitäis kroonlehti... Bowl of Beauty ongi sordi nimi:

Öiseks õndsuseks pole vaja muud, kui oma magamiskott salamahti pojengide vahele poetada...

Isegi äraõitsenud õis toob oma sametpinnalise seemnekupraga meelde elu magusama poole: pehmekarvased virsikupõsed, ratsu sile turi, mesilase karvane kere...

Aga sel ajal, kui esimesed juba õitsenud,

... on viimased alles alustamas:

Uks umbusuhäärberist šampinjonipõllule: šampinjonicarpaccio

2011-06-28T16:31:00.000+03:00

Nüüd pean ma tunnistama, et vähe on toiduaineid, mis minu tähelepanu üldse haarata ei suuda. Šampinjonid olid ühed nendest. Ma ei olnud siiani aru saanud, miks need svammilaadsed moodustised supermarketites nii menukad on, miks tellivad inimesed šampinjonidega pitsat ja grillivad suvel sinihallitusjuustuga šampinjone. Samahästi võiks ju pitsa peale või grillile loopida ka sammalt või pesukäsna.

Aga nagu elu on inimest õpetanud: sina ei pea mitte üleolekut ilmutama, sest kohe tuleb karmavõlg ja pissib su botikusse (nagu armastab öelda mu juht ja õpetaja). Ja nii tuli ise omal jalal minu juurde ka karbitäis esimesi Eesti mahešampinjone. Kui ei oleks tulnud, vaataks ma neist siiani kõrgelt üle, aga näed, šampinjonikasvataja ise tõi karbi ja käskis ära süüa. Sellest on juba jupp aega möödas, nii et keegi ei peaks järgnevat kommertstekstiks pidama, seda enam, et kõik järgnevad karbid olen omaenese raskelt teenitud raha eest ostnud. Aga jah, ukse umbusu häärberist šampinjonipõllule avas minule too Mõisakeldri mees.

Vastupidiselt Leedu või Hollandi butafoorseentele on kodumaistel tõepoolest lõhna ja maitset. Kohe lausa niipalju, et üsna sageli ei jõua ma nendega kaugemale kui kiire konsumeerimiseni ja see käib järgnevalt:

Peterselliõli jaoks haki sina peotäis peterselli imepeeneks ja mulju seda saadust veel veidi käte vahelgi, et mahlad oleks valmis õliga ühenduma. Viska peotäis kaussi, lisa soola, musta pipart, rohkelt hääd oliivõli ja tilk sidrunimahla. Carpaccio jaoks viiluta seened õhuõhukeselt ja laota vaagnale, millel silm puhata saaks. Seda viimast seepärast, et nimetet roog saab nii kiirelt otsa, et paari minuti pärast pole muud teha kui tühja vaagnat imetleda.

No ja siis nirista see peterselliõli seentele, lase minutit kümme tõmmata ja asu sööma, võttes iga suutäie peale ka ampsu süümekaid, et siiani selle seenega nii häbematult oled käitunud.

See konkreetne pildiõnnetus sai tehtud jaanuaris esimest korda šampinjonicarpacciot tehes, hiljem pole enam pildistamiseni jõudnudki. Aga ega nimi meest ja pilt rooga riku!

Lihtsalt lavendel

2011-06-28T16:03:00.000+03:00

Häid asju peab ikka jagama, eks! Sellel lool puudub igasugune iva, peale selle, et lavendel on lihtsalt täiuslik: oma õrna varrega üksteise kõrval hõljudes muudab isegi jaanijärgse pilvetaeva hõrklillaks. Oma õrna hõnguga mu jõulukingitusena saabunud kaisuloomas uinutab mind igal õhtul magama. Oma sugugi mitte enam nii õrna maitsega täiendab mett, mida kitsejuustule niristada. Ja nii edasi ja nii edasi, rääkimata muidugi ka võimest skorpione eemale tõrjuda, kes teab, see teab :-)

Nii lihtne on neile piltidele tsikaadid juurde unistada...

Kõik need said üles võetud siinsamas teisel pool jõge, botaanikaaia lavendlipeenra ääres maas kõhutades.

Äraütlemata vastik kana. Vihje: salvei

2011-06-27T12:20:00.000+03:00

Ilmselt ei ole see enam ammu inside joke, et keegi väga tähtis ja teadlik inimene Tigus teatas, et tema meelest teeb salvei toidud vastikuks. Aga sellest ajast siiani ei suuda ma salveid nähes kunagi muigamata jätta, sest see õrnake on üks mu lemmikürte. Nojah, teised lemmikürdid on tüümian, rosmariin, basiilik, petersell, murulauk, till, pune, münt, piparmünt ja... kas midagi jäi veel nimetamata? Ühesõnaga elu ürtideta on kui elu keeleta - maitsetu ja mage.

Kuigi salvei ja vasikaliha liit on ilmselt taevas sõlmitud, käib salvei vahel ka vasakul ära, et teisigi toite vasstikuks teha. Kana, see vääritimõistetud lind lööb näiteks salvei tähelepanu paistel ka suisa õilmitsema. Kunagi kirjutasin ma salveikanast siin, seekord räägin aga teistsugusest lähenemisest.

Nagu ikka, koosnevad parimad retseptid ühe käe sõrmedel esitatavatest komponentidest. Seekord siis kanarind, prosciutto, salvei ja sool-pipar.

Lõigatagu kanarind korralikeks ristijuppideks, soolatagu-pipardatagu need ja mässitagu rohkete salveilehtede sisse. Ümbritsetagu need omakorda prosciuttoviiludega.

Kuumendatagu pannil korralik kogus oliivõli ja üks kolmandik sellest võid. Praetagu kanapakid igast küljest kauniks - seni kuni sink krõbestub, on ka kana seal sees küps.

Erilised salvesõbrad (nagu mina ise) soojendavad enne kana pannile panekut õli-või segu sees täiendavat kogust salveid, aeglaselt ja lugupidamisega, et salvei oma maitse õlile loovutaks. Siis on eriti vasstik.

Seda rooga on soovitav süüa salveipõlgurite seltskonnas, siis jääb enesele rohkem.

Tujutoit brokkoli ja munaga

2011-06-24T16:03:00.005+03:00

Brokkoli on naljakas tüüp. Ühest küljest kujutab see endast koolilaste hirmu, eriti kui tegemist on sügavkülma kilekotist haledalt keevasse vette kallatud köögiviljaseguga, mis pooleldi pudruks keenuna käib läbi koolisöökla laualt ja lõpetab oma eksistentsi biojäätmetes. Teisalt ei tea ma mõnusamat lisandit hääle talvisele antrekoodile, mis seest mahlane ja pealt krõbe. Kartul oleks liig pubilik, roheline salat beibelik, kergelt aurutatud brokkoli, mis üle kallatud võis hautatud küüslaugulaastudega, on aga just õige paariline täiendamaks mehist portsjonit rasvatriibulist veisesteiki.

Mul on brokkolit süües alati miskipärast tunne, et tegemist on omamoodi superfoodiga. Need tõmmurohelised õisikud justkui karjuksid kooris, et naine, söö meid, me teeme sulle ainult head!

Hää küll, sõbrake, me saame niigi hästi läbi, aga kui viimati turul kodumaist brokkolit nägin, tõusis mu lugupidamine ja isu veelgi.

Järgnevast salatilaadsest kausitäiest saab mulle ilmselt lemmik igaks hooajaks. Siin on midagi, mis kutsub peale ramprasket tööpäeva kaht potti veega tulele panema, siin on midagi, mis mängib oma värvidega mu õhtustel närvidel, midagi, mis veenab, et tujutoit ei pea alati koosnema juustust ja peekonist.

Seega võetagu üks keskmine brokkoli ja murtagu õisikuteks. Pandagu pliidile kaks potti, üks brokkoli ja teine muna jaoks. Keedetagu mõlemad al denteks või ütleme siis, et brokkoli olgu kurnates veel kõva ja muna pehme. Hoidutagu mõlema ülekeetmisest, sest pudrune brokkoli ja valgeks keenud kollasega muna moodustavad kombinatsiooni "Ökk ja väkk".

Samal ajal klopitagu kokku kastmekene valge veini äädikast, dijoni sinepist (võib ka teraline olla, mul hetkel ei olnud), õlist, soolast ja piprast. Lisatagu kastmele väikesi kappareid.

Kurnatagu brokkoli ja ehmatatagu munad, lõigutagu keskelt vedela kollasega munad neljaks ja tõstetagu kaaslased kaussi. Niristatagu peale kapparikaste ja hoitagu kauss keha ligi, et aplad pereliikmed manti ei võtaks.

Kuhu minna, mida teha: Restofest sel reedel ja laupäeval

2011-06-08T11:18:00.007+03:00

Iga suvi on ikka sama mure - üritusi ja ettevõtmisi jagub igale nädalavahetusele nii palju, et ei tea, kuhu suunas joosta. Nii ka sel nädalavahetusel, järgmisest ma veel parem ei räägigi, siis saab veel tihedam kava olema :-)

Üks üritus, mis mind kohe kindlasti ergutab ja kohale tõmbab, on Restoranide festival Rotermanni keskuses. Eile õhtul sai väikestviisi mõnes restoranis ka eelluurel käidud, et millega keegi reedel välja tulla plaanib.

Säärast ilmaimet ei ole Eestis varem küll näha saanud, tegemist on omamoodi restoranide laada või messiga, kus üksteise kõrval seisavad rivis 14 restorani üle Eesti, igaüks pakub üht või mitut rooga, et aga külalise kõht kõike proovida saaks, on portsud peopesa suurused ja hinnad ühtlaselt pisikesed: iga roaports maksab 2eur. Lihtsuse ja kiiruse huvides kasutatakse ühekordseid nõusid, söömine toimub üheskoos liikumisega, st enam-vähem püstijala ja veini saab hankida Liviko veinitelgist. Absoluutselt iga inimene on oodatud, tegu on demokraatliku restofestiga, kus iga söögisõber endale meelepärase suupiste leiab ja seda kõigest 2 euro eest!

Kujutage siis ise ette seda sumedat reede õhtut või laupäeva , kui te jalutate mööda pikka restoranide rivi, iga laua taga on uhkusest pakatava rinnaga peakokk, kes teile isiklikult oma parimaid palasid ulatab. Näiteks Mooni rahvas toob välja oma hitid: pisikese kausitäie boršši, mõistliku mahuga lambakotletiku baklažaanipadjal ja vana hää napoleonikoogi. Katsuge siis sellise pilguga mehele öelda, et aitäh, kõht on täis:

Eriti kui ta on terve hommiku sääraseid hurmavaid kotletikuid praadinud...

Ribe üllatab suitsujuustuvahuga ning tutvustab oma restorani uut lemmiklelu: sous vide masinat, millega lihatükid vaakumis pikalt ja madalal kuumusel eriti mahlaseks küpsetatakse. Seekordsel üritusel siis konkreetselt kanarullike aprikoosikastmes ja põrsakintsu killuke veini-ingverikastmes.

Kanarullike oma aprikoosikastmega rõõmustab kindlasti mahedate maitsete austajaid ning näeb välja justkui kevadine päike:

Dominick tuleb välja kartulilootsikusse laotatud siiamarjatartari ning mustal leival veisepõsekuubiga. Kellele kevad, kellele sügis, eks?

Säärast teenindust restofestil ehk oodata ei tasu, sama toit on aga taldrikul küll:

Balthasar, kes küüslauguga kokku laulatatud, pakub küüslaugu-sellerisuppi - hoiatan, teil tekib tahtmine supitass põhjani puhtaks lakkuda! Küüslaugujäätise puhul rõõmustab sööjat eriti selle tekstuur - mõnusad peaaegu et krõbedad küüslaugulaastud magusa jäätise sees. Balthasari küüslaugutigude ja sinihallitusjuustufondüü poti ette prognoosin aga eriti pikka järtsu!

Nende letist saab ka kaasa osta küüslaugumoosi ning mekitada erinevate küüslaugusuupistetega. Kes aga on uudishimulik ja tahab teada, mis kaasneb küüslaugukurkidega, olgu valmis vähemalt 40-kraadiseks suutäieks :-)

Lisaks eelmainitutele lubavad endast parima anda ja restofesti külastajate ees kulinaarseid jõu- ja ilunumbreid visata veel sealsamas Rotermanni kvartalis äsja alustanud hispaania restoran Alter Ego, Pärnu tippude tipp Ammende villa, kokteilikohvek Butterfly, Eesti parim restoran 2010 Chedi, Kuninga restoran, Veikko Tääri käealune L.U.M.I; koht, mille nimi räägib enese eest: Metsiku Piisoni Saloon, Vertigo Gourmet, otse loomulikult ka Platz, aga ka mu isiklik suur lemmik Sfäär (oliivõlijäätis!) ning selle majanaaber Spirit. Nii et avastamist igale maitsele.

Reedel saab sagima ja sööma hakata juba kl 16, laupäevane voor algab kell 12 ja kestab kuni 17-ni.

Ma kujutan ette, et reede õhtul näen seal kõiki vähegi söögisõbralikult meelestatud tuttavaid, sõpru ja sugulasi, sest oleks patt säärast esmakordselt Eestis toimuvat Restofesti endast mööda lasta. Mina olen igatahes kohal ja valmis proovima pea kõike pakutavat!

Kõik fotod tegi Lauri Laan, meie ülesandeks oli süüa ja tunnustavalt mõmiseda

Haeska

2011-05-30T19:12:00.001+03:00

Mõned asjad on nii sügaval südames, et suust sõnagi ei saa. Nii ka meie armas Haeska. Esimest korda sattusime sinna poolteist aastat tagasi aastavahetusel. Kuna merejääl uisutamise ja kelgutamise kõrval märkasime ka rannal kõrguvat linnuvaatlustorni, sai tehtud otsus kevadel linnurände ajal tagasi minna.

Vana aidamaja talvel...

...ja suvel.

Nii me nüüd olemegi juba teist aastat järjest mai keskmist nädalavahetust Haeskal veetnud. Mai keskmist kuidagi poolkogemata, kuna sellele ajale satub meie pulma-aastapäev ja samal ajal omandab Matsalu laht, kus ääres ka me armas Haeska, üle-Euroopalise tähtsuse linnurännete peatuspaigana. Ja minus on terve elu üks väike suline linnusõber elanud :-) Ilmselt tekkis esimene iva kusagil algklassides, kui sai loetud Eno Raua Märgutulesid Padalaiul ja imestatud, et mis inimene võiks olla orintoloog. Läks veel paar aastat, kui orintoloogist minu suus ornitoloog sai, aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Ühesõnaga see Haeska. Ametlikus keeles on tegu paigaga, kus on tunni jooksul vaadeldud rekordarv linde: Eesti 280-st liigist 130. Võimas?! Või et nädal enne meie viimast külaskäiku loendati lennukilt vaatluse käigus sealsamas 18000 valgelaukhane. Või et lähima laiu taga passivad istumiskivide otsas teinekord isegi kuni kümme merikotkast.

Numbrid ei suuda aga kirjeldada seda ilu ja härdust, mis meid eelmisel aastal keset kevadet sinna jõudes tabas: õhtune meri ja mööda luha kähedalt kaagutavad haneparved. Üksik punajalgtilder kivi otsas koogutamas, merisk maaninal mere poole lonkimas. Kaks hallhaigrut ehahämaras tiibu laiutamas. Hüüp maja taga kumedalt hõikamas. Varahommikune kiivitaja, tutt peas püsti. Minu nõder objektiiv ei suutnud seda kõike haarata, aga südames ja silmis on need pildid siiani.

Järgmise päeva metsamatkal andsime Puise-Kiideva matkaraja vahele jäävatele saludele Võlumetsa nime, need kuutõverohud, laanelilled, tähtheinad ja leselehed ei jätnud lihtsalt muud võimalust.

Ja kui võlumetsast haldjaonni tagasi jõudsime, ootas meid tähtpäeva vääriline champagne. Mis rõõm oli toetada selg vastu vana aida päikesesooja seina ja lasta mullidel kurgust alla kihiseda.

Ilm õnnistas meid eelmisel aastal eriliselt, olles kütnud õhu suviseks ja vee Matsalu madalates kanalites uskumatult soojaks. Hää küll, et madal mudapõhi oli jahe, aga 15.mail rahumeeli mööda merd ujuda on elamus omaette. Mida need linnuvaatlejad seal tornis küll võisid arvata, kui kaks meest, kaks naist ja kaks plikat saunast punastena välja lippasid ja ühtmoodi heledalt kilgates vette kargasid, ei tea, aga meie ülemeelikusel ei olnud piire :-)

Sel aastal läksime jälle. Aeg ja koht oli sama, meeleolu samuti ülev, ainult ilm oli meile seekord selja pööranud. Aga tühja tost, seda enam sai nauditud vana aidamaja mugavusi. Esimesel õhtul sai pikk ja vana laud kaetud neljal viisil valmistatud kammkarpidega ning õhtusööki jätkatud bourride de baudroie´ga ehk merikuradi supiga, mis täiendatud röstitud saia, aioli ja värske keedukartuliga. See bourride väärib kordamist, seda enam, et tookordses rustikaalses hämaruses supist õiget pilti ei saanud.

Võlumetsa matka ei saanud seekord õnnestunuks lugeda, kuigi müttasime vapralt matkarada otsides põlvini lodumetsas ja lasime vihmal end üdini läbi leotada. Mis sest, et ilma peale kindel olla ei saa, champagne´d ootasid külmas ja klaasid lasid end hoolimata õues valitsevast uduvihmast kokku lüüa. Eelmisel kevadel küttis õues vana ilmast parkunud planklaua peal serveerit salat emotsioonid nii üles, et ka seekord tuli seda korrata: rooma salat alla, selle peale Paulo hää tuunafilee, värske võlukartul, karulaugupestosed tomatid, tilliga tõmmanud kurgikesed, sidruniga röstitud spargel, peterselliga tambitud punane sibul. Saun, kamin ja ühe peastpehme vettehüpped tõrjusid külma, tuule ja ilmatusa. Ning õhtune küülikupraad ja traditsiooniline veinide pimedegu pakkusid meelelahutust enam kui samal ajal telekas tiksuv eurovisioon.

Pühapäeva hommikul aga ärkasid kaks vaprat, kel tähtpäev kätte jõudnud, kell seitse, tõmbasid kalamehekuhvtid selga ja hiilisid magajate kiuste treppidest alla õue linnutorni alla linde vaatama ja teineteisele midagi armsat ütlema. Nende 19 aasta jooksul on olnud igasuguseid aegu ja ilmu, see maikuu päev on aga alati olnud armas, soe ja siiras. Järgmine aasta jälle, armas Haeska!

Keegi elab siin...

...ja ka siia ehitab keeegi kodu

Tuhanded valgepõsk-lagled lendavad sinust üle ja sa mõtled, kas...

...minna ujuma või mitte

Mõned siiski lähevad...

...sest öeldakse, et kes ei riski, see šampust ei joo!

Põrgukont, põrgukont, kuradima praekana

2011-05-28T18:09:00.005+03:00

Kes ei viitsi lugeda nii umbes viiendat postitust teemal Kelleri ahjukana, võib siinkohal asja katki jätta. Sellest oleks muidugi kahju, sest asi on kordamist väärt. Kes aga pealkirja üle imestab, ei ole ilmselt lugenud Limpat ja mereröövleid, vähemasti leheküljelt 68-69, kus Limma õpetab kaisuloom Muri koera kombel rääkima: ""Jah", ohkas Muri ja pobises endale mitu korda nina alla: "Põrgukont, põrgukont, kuradima praekana... Peerukott." See viimane oli talle liig, Muril jäi nii koledat sõna öeldes hing kinni ja ta kõõksus, nagu hakkaks lämbuma". Ütleme nii, et ei ole just und soodustav lugemine, kui vanem ja laps voodist naeru pärast alla kukuvad.

Südatalvel tuli turule õnnelik kana ja Tuuli sai seepeale Thomas Kellerist ilmutust. Tuuli jälgedes tegid seda veel mitmed teist, mina jäin tookord sellest rongist maha - jumal teab, miks. Äkki seepärast, et ma sel ajal heal juhul viineritki keeta jõudsin :-) Nüüd on kanad jälle kohal, täiesti ametlikult kordaaetud paberitega ja avalikult letis. Ja minul on aega juba parasjagu nii palju, et linnuke soola-pipraga sisse hõõruda ja ahju pista.

Ma ei ole kanaga väga suur sõber olnud - miskipärast kipuvad minu käes kõik need äraütlemata apetiitsed retseptid a la Jamie piimakana või Tessa Kirose pune-sidrunikana tulemuseks andma mingi mittemidagiütleva beebilõuna.

See retsept ruulib aga sajaga. Jah, mul oli ka kiusatus kana võiga hõõruda, aga esteks oli lind piisavalt rasvane ja teiseks hoiatas Tuuli Kelleri sõnadega, et või võib auru anda, see aga nullib krõbeda tulemuse.

Niisiis maailma lühim ja lihtsaim retsept: Kelleri kana.

Võta talukana (ära poebroileriga jandi, sest just selles retseptis teeb õnnelik talukana sinuga täielikku koostööd). Seo koivad-tiivad kere ligi, et kõrged kraadid neile liiga ei teeks. Hõõru kana seest ja väljast spl kvaliteetse jahvatatud meresoola ja äsja purustatud musta pipraga. Pigem rohkem kui vähem, kuna kananahk on looduslik maitsefilter pidurdades kana maitsestumist. Pane kana 230-kraadisesse ahju, kui võimalik, siis pöördõhuga. Küpseta pool tundi, alanda kuumust 210-le ja anna veel pool tundi. Nagu Profa oma viimases postituses üle kordab, ära ava vahepeal ahju, ära kasta kana, ära muretse liiga palju. Ma omalt poolt lisan, et kui sul ajaga muud peale hakata pole, sest tavaliselt oled sa harjunud lõunat tehes katkematult kohmitsema ja sehkendama, siis tee oma kanavein juba lahti ja chilli esimese klaasikesega õues ringi.

Kolme komponendi kana eeldab enda kõrvale kolme komponendi lisandit, näiteks värsket kartulit või ja murulauguga. Ja lihtsat valget Riojat. Lõunasöögi valmistamine pole kunagi varem olnud nii lihtne. Ja kui keegi küsib, et mis oli enne, muna või kana, siis köögis vastatakse: kõigepealt oli Kelleri kana.

Hoiatus: järjekordne blogiplagiaat!

2011-05-28T16:26:00.004+03:00

Leidsin poolkogemata säärase lehekülje: www.noolis.com. Veidi kuivavõitu ja absoluutselt anonüümne keskkond, nipet siit, näpet säält. Ja siis vitello tonnato - kust säärane itaalia köögi maiuspala sellisesse mittemidagiütlevasse keskkonda sattus? Loen ja imestan, lõikude kaupa sõna-sõnalt minu tekst :-D Vitello tonnato on muidugi klassikaline itaalia retsept, millele kellelgi otseselt autoriõigust ei ole, küll aga on minul õigus uriseda, kui keegi minu blogiloost copy-paste teeb.

Olge lahked ja vaadake ka oma silmaga see keskkond üle, ehk on teiltki üht-teist näpatud...

Foto internetist

Kaks tundi hiljem: retsept on kärbitud, minu tekst välja võetud, minu täna jäetud kommentaar eemaldatud. Hää seegi.

PEK @ UMS

2011-05-04T19:23:00.009+03:00

Häid inimesi mahub palju ühte seltsi, häid seltse mahub palju ühte linna. Hääd PEK-inimesed käisid linna teises otsas hääl UMS-il külas. PEK käib muidu omavahel koos vaat et iga kuu, aga seekordne külaskäik sai nii äge, et väärib eraldi äramärkimist.

PEK ehk Pirita Ettevõtluskogu on nagu iga teinegi kogu - pealt ettevõtlik, seest pealevõtlik aus tõstespordiklubi. Või vähemalt mulle meeldiks nii mõelda. Seekord aga mind juures ei olnud, kui PEK tegi otsuse UMS-ile ehk Uue Maailma seltsile külla minna, vähe sellest, minu puudumine ei takistanud neil ettevõtlikel piritalastel mind ürituse peakokaks möllida. Mind, kes ma olen viimasel ajal kulinaarses plaanis sama energiline kui me vanamutist kass, kes sööb vaid siis kui diivanilt maha kukub.

Aga no missa teed, kohusetundlik olen ma ka, tegin ostud-möllud ja saabusin teise ettevõtliku pirgitaga õigel ajal Uude Maailma. Meid võttis vastu tühjus ja vaikus, siis üks belgia poiss Valentään ja siis sulnilt äraolev, kuid köögis täiesti adekvaatne neiu. Korkisime esimese portugali valge lahti ja hakkasime hakkima. Siis tuli veel Pirita naisi ja mehi, siis tuli Uue Maailma inimesi ka, toit hakkas peagut valmis saama ja vein poole peale jõudma.

Siis meil hakkas soe ja naljakas, kõik said omavahel tuttavaks ja mina ei saand Marteni ja Madle soengutelt silmu ära. Nad on seal Uues Maailmas kõik oma soengutega väga leidlikud. Ja oma lastega väga mõistlikud. Ringi jooksid mingid jõnglased, kusjuures mainimisväärselt mõnusad mammud. Üks teatas, et tema on kiisu ja ma olin sellega täitsa nõus. Identiteedikriis tabas teisigi.

Nojaa, siis sai soe toit ka valmis, külm roog oli nälja kustutuseks juba pooleldi ära söödu, kõik see kuskuss, mismiss, tsatsiki ja muu miki. Kuum oli täidetud viinamarjalehed ja täidetud (kuivatet) baklažaanid.

No see toit läks ka kõik nagu kerisele, inimestel hakkas veel parem ja igasugused tüübid rääkisid omaette veel kõvemini. Keegi musitseeris ja olemine oli nagu mingis filmitudengi käsikirjas, mis räägib elust, mis on liiga hea, et olla tõsi.

Madle ja Marten võtsid vaevaks meile UMS-ist rääkida ja me olime päris tänulikud. Tõsiselt! Kui sääraseid kogukondi üle linna siia-sinna tekiks, igaüks mõnusalt omailmeline, siis võiks vahel isegi valitseva kliki ära unustada ja linnaosade vahelisest läbikäimisest mitteametlikku rõõmu tunda.

NB! Kõik piltidel kujutatud tegelased on väljamõeldud, nende kokkulangevus tegelike isikutega on juhuslik kokkusattumus. Pildid tegi Marek R.

Kuidas nõukogude naine fava ube koju vedas

2011-05-02T18:47:00.002+03:00

Eespool sai juba mainitud, et korralik nõukogude naine ei jäta lääneriiki külastades ostmata midagi, mis tema koduvabariigis defitsiidiks liigitud. Võtame näiteks need salapärased fava oad. Mul ei ole õnnestunud mitte ükski kord viibida kusagil lõunapoolses euroopas ajal, mil nende hooaeg on.

Tehes lühikese vahepeatuse terve mõistuse jaamas tuletan endale meelde, et nood peened taevani kiidetud favad on sisuliselt meie põldoad, ainult et Eesti turgudel näed sa keset suve värsket põldube veel harvemini kui Tartu tosse Dünamo poes.

Niisiis ekseldes ühel minu jaoks kahjuks anonüümseks jäänud Brüsseli turul, sattusin ma leti ette, mis kuhjaga sääraseid pikki ja vingerdavaid oakaunu täis laotud oli. Kaunad olid küll 3x pikemad kui meie põldoad.

Segane naine, ma ütlen! Kilo ube kadus mu põhjatusse käekotti ilma pikema kõhkluseta, et siis koju mehele sõnum "tead, mis ma homme õhtuks teen" saata. Õnneks oskab too säärastesse teadetesse suhtuda entusiasmiga, mis meenutab Laulukarussellil osaleva koolieeliku publikus istuvat ema. Armas.

Nonii. Ega peale reisi ei ole ju laupäevaõhtul tõesti midagi muud teha, kui ube lüdima hakata. Võtame ette kilo, puhastame kauntest, kupatame kiirelt soolvees, jahutame veidi ja kisume ubadelt ka nahad ümbert. Mis te arvate, kui palju seejärel kilost järgi jääb? Õige vastus on: 160 grammi :-)))

Aga need allesjäänud 160 grammi sai valmistatud kõige lihtsamal viisil muna ja singiga:

esmalt pannil õrna ja õhukese suitsusingi ribad tilgas võis läbi lasta. Siis sinna sekka üks kena talumuna visata ja kiirelt kahvliga segada, soola-pipart lisades. Seejärel oakesed nende hulka heita ja kõik koos veel läbi praadida. Õrn ja armas suutäis, mis leevendab perenaise solvumist ubade ebaviisaka käitumise üle.

See õnnetu pildikene sai ka veel tolle seebikaga tehtud ning seebikas seejärel pidulikult lapse mäguasjade hulka antud. Aga vähemalt said need 160 grammi ube jäädvustatud...

PS. viidates labelile "ilma lihata" - katsuge te väita, et see on lihatoit :-)

Ikka rohelisel lainel: marsh samphire ehk salicornum

2011-05-01T10:30:00.006+03:00

Kes nüüd teab, kuidas marsh samphire (i.k), salicornum (lad.k) või zeekraal (flaami k) eesti keeles kõlab, andku abi! Pille, kes inglisekeelses keele- ja köögikeskkonnas aastaid veetnud, tunneb seda Briti saarte randadel kasvavat taime kindlasti une pealt, mina tegin sellega esimest tutvust läbi kokaraamatu The River Cafe Cookbook: Green.

Niimoodi see zeekraal siis kasvabki. Foto internetist.

Taime teine i.k nimi glasswort, mis omakorda viitavat tema omaaegsele kasutusvaldkonnale klaasi valmistamisel. Mina, kes ma kulinaarselt oluliselt lõunasemate laiuskraadide poole kaldun, polnud siiani seda veel taldrikul kohanud. Seega kui ma neid seni raamatust nähtud, aga meelde jäänud rohelisi lülivarsi Brüsseli restoranikokkadele mõeldud toidulao köögiviljaosakonnas nägin, kahmasin ühe paki kohe kaasa.

Maitseb see salicornum oma kasvuoludele vastavalt - kergelt soolaselt, mereselt ja krõmpsult, seda viimast muidugi toorelt suhu pistes. River Cafe soovitab seda lihtsalt keeta ning siis hää oliivõli ja sidruniga serveerida.

Kuna taimeke ise nii lihtsat serveeringut eeldab, ei saa ka tema kaaslastega üle pingutada. Üks võis praetud lestafilee on justnimelt sobiv, ei mingit kartulit ja kastet või kirsstomati-balsamico vigureid.

Kuna mul sel õhtul päris pildimasin kontorisse oli jäänud, pidin leppima igivana seebikarbiga. Imede ime, kuidas säärastega omal ajal üldse pilte teha sai...

Taldrikutäie samphire ja lestafilee konsumeerimisega lõpule jõudes tundusin endale kui kala, kes jahedas merevees ehedat rohekraami ja alandlikemaid väikekalu suhu ajanud. Maitsed olid nii meresed, värsked ja varakevadised. Samas ei olnud tegemist just "oh kui nüüd veel kusagil näen, ostan jälle" elamusega, pigem kuulus see samphire sinna lahtrisse, kuhu liigituvad muud "maitsesin, uurisin tausta ja sain vähe targemaks" kogemused. Aga eks seegi ole omaette väärtus, kuis see inimene ikka õpib.

Mõned huvitavad retseptid samphire kasutamiseks veel siin: risotto zeekraali ja hiidkrevettidega (kõlab usutavalt!) ja pastasalat zeekraali ja artišokkidega.

Brüsselist, pikalt ja pühendunult

2011-04-26T19:31:00.014+03:00

Lugu sellest, kuidas Eesti siga Belgias käis ja meie teda saatsime.
Sealihakuust on mitmed meist oma blogides õige põhjalikult kirjutanud. Tookord saatis searoogasid hulk erinevaid Belgia õllesid, seega on loo loomulik jätk, et sealihakuul eriliselt esiletõstetud kokad lendasid nüüd Belgiasse oma sigašedöövreid tutvustama. Ning paar blogardit järgisid neid varjuna, või ütleme siis, et väga hästi toidetud varjuna.
Kui meie seltskond (šeff, chefid, paažid ja blogardid) märtsi lõpus tatisest Tallinnast Brüsselisse jõudis, oli seal kevad juba alanud. Esimesel päeval võttis meid oma hoolitseva hõlma alla parlamendisaadik Kelami tiim, kes me seltskonnale lahkesti Europarlamenti tutvustas.
Kas ja kui palju kevade saabumist need tuhanded õnnetud eurolinnukesed märgata saavad, kes ses üleliidulises vangimajas oma päevi õhtusse saadavad, ei tea, aga esimesel päeval külastatud Europarlament jäi meelde kui katakombide võrgustik, kuhu päris maailm väga harva paistab. Uue aja Colosseum, täidetuna saadik-gladiaatoritest ja nende usinast ametnikearmeest oleks meele päris kurvaks teinud, kui meid nii äraütlemata armsad inimesed vastu võtnud ei oleks. Ju mul on omad hirmud nende polsterdatud koridoride ja konditsioneerutud õhu suhtes, aga õnneks on väga suur hulk vabatahtlikke, kes hääl meelel päästavad inimkonda tegeledes päevast päeva kurgiväänamise ja küberkaitsega. Õnneks saab päevast eurokombinaatsöökla lõunat õhtuti Brüsseli äraütlemata mitmekesise kulinaarkultuuriga tasakaalustada.
Ja mitmekesine see Brüssel on, seda saime nende kolme päeva jooksul näha. Meie kokad tõttasid peale kohalejõudmist üle linna laiali, et oma searoogi ettevalmistama hakata. Meie ülesandeks oli siis sel ajal, kui Brüsseli toiduajakirjanikud Eesti kokkade kätetööd hindasid, samades restoranides Belgia köögiga tutvust teha.
Kuna Kolme Õe Tõnis Siigur viis oma ande Brüggesse ja Platzi Jevgeni Jermoškin kattis laua Liege´is, siis neid kohti me külastama ei jõudnud, küll aga sai läbi käidud kõik viis Brüsseli restorani, kuhu Eesti poisid Eesti sea külla viisid.
Spinnekopke söögimaja (mis olla lausa linna vanim tegutsev taverna) kössitas justkui Belgia Punamütsikese vanaema tareke uuemate ja kepsakamate hoonete vahel, aga sisu oli sel kohal aus ja väärikas.

Enne kui kipun sõna võtma belglaste kõikehõlmava koore-jahukastme uputuse teemal, tuletan endale meelde, et sealset kliimat iseloomustab kõige paremini sõna "niiske": suvel niiske ja soe, talvel niiske ja jahe, sadu pidavat olema aga lausa igapäevane nähtus. Ning mis tõrjuks paremini velvetpintsakutes flaami vanahärrade kontidest niiskust kui koorene jahukaste nii eel- kui pearoa juurde. Mis sest, et vaese eestlase jaoks on äsja püütud kammkarbi matmine raske kastmelasti alla üsna ahmimapanev kogemus. Jah, mina ahmisin taldriku tühjaks ja jäin ootama järgmist käiku: samalaadse kastmepilve all hommikul meie silme all lihakarnist hangitud noorsiga. Mine tea, sõltub see Kuu ja Maa vahelisest suhtest või minu heast läbisaamisest igasuguse stressiga, aga vahel on paks ja rammus kaste päris tore. Õlle kõrvale kindlasti.

Spinnekopke peremees oli esimesest silmapilgust sümpaatne ja kuidas siis teisiti: iga blogard, keda üks parajalt paks ja parimais aastais mees terve hommiku mööda toidupoode, kalaladusid ja lihakarne sõidutab, laseb end sellest pillerkaarist lummata. Esmalt kammime Metrot, ainult restoratööridele mõeldud toidukaubamaja, seejärel ahmime kaamerate ja mikrofonidega (lausa Eesti rahvusringhääling!) kammkarpide demonstratsioonavamist, et siis ringkäik lihakarnis seakehade vahel lõpetada. Sel aal kui vanamees lõunaks siga valis, sõelusid nooremate püksid lihakonksude vahel ilmselt püüli :-)

Kui toosama musjöö Jean Rodrigues lõpetuseks mulle sügavalt silma vaadates oma Harleyga Tallinnasse ja Sadama turule külla tulla lubas, olin valmis need kastmesed taldrikud igaks juhuks ülegi lakkuma. Jätsime Tartu Truffe poisid Jorma ja Joeli Jeanile eestimaist suitsupähklisiga serveerima ja jätkasime oma tihedat päevakava.

Kui meie siin peame põhjamaist disaini enesestmõistetavaks inimõiguseks, siis Brüssel oskab oma disainhotelle ülejäänud, väidetavalt "vanadest ja kitsukestest" hotellidest esile tõsta küll. Nii einestasime järgmiseks oma ööbimispaiga hotell Bloomi restoranis Smoods, kus Fish&Wine mehed Belgia toiduajakirjanikele oma signatuursiga serveerisid ning meie Smoodsi kokkade siga konsumeerisime. Mis sest, et disainhotelli disainrestoran - säärane ports sealiha disainib su kõhu üsna belgiapäraselt ümaraks.

Leopold võiks meie generatsiooni inimestele omaaegse Belgia kuninga asemel meenutada ehk hoopis üht kõige suuremat sõpra, aga jõudes hotell Leopoldi restorani Salon des Anges valitseb seal pigem mõõdukalt väljapeetud klassikalise restorani meeleolu, Äput ja Kana kohata seal ei õnnestu. See-eest on Mekki peakokk Rene end köögis sisse seadnud ning serveerib Belgia ahhetajatele moodsa nõksuga Eesti sülti. Meie paitame oma üledisainitud seakõhtusid Belgia šokolaadile kummardava desserditrioga.

Selles, et belglased oma šokolaadiga ümber käia oskavad, veenab mind lõplikult Chou - samanimelise koha samahüüdnimeline peremees. Püha šokolaadimüristus, ma ei teagi, mis mu põlved nõrgemaks võttis, kas Chou käepigistus (ma võiks vanduda, et see kestis surutava soost, east ja ilust sõltumatult terve igaviku), 99% šokolaadisisaldusega silmade pilk või hoopis pakutud šokolaadiganache murumaitselise oliivõli ja köögivilja coeur de bouillioni pärlikestega, aga see restoran tõusis mu tulevaste "peab uuesti minema" listis üsna tippu. See ganache´i jutt võib ju kõlada peenutsev-totakalt - no kes paneb šokolaadikreemi juurde oliivõli ja köögiviljapuljongit, aga aplaus! Mulle mitte lihtsalt ei meeldinud, mind vaimustas see kompa!
Chou kööki viis Eesti maitseid Senso chef ja rahvatantsu äss Andres Rahula.

Nonii, kes arvab ära, mida tegid kolm toidublogardit ja nende aulik teejuht peale päev läbi kestnud restoranimaratoni? Otse loomulikult: viis minutit hotellis hambapesuks ja püksirihmale järgmise augu uuristamiseks, et siis ÕHTUST SÖÖMA minna. Uskumatu entusiasm, aga sellised me oleme. Küll aga tuleb tunnistada, et päeval ülekaalukalt tarbitud siga-õlu-šokolaad suunasid meid õhtul mereand-spargel-vein kanalisse.
Seda on Tallinnaski juhtunud, et blogardite kollektiivne alateadvus kõiki lauasistujaid sinimerekarpe tellima ajab, nii ka tolles õhtuses (omaaegse) kalaturu ääres paiknevas L´Huitrieres`is. Ette bisque ja valge spargel, pearõõmuks nendes nummides spetspottides sinimerekarbid: kellele provance moodi, kellele marinieres, kellele, st minule creme de pastis´iga. Geniaalne: koorene (sic!) aniisi-pastissi maitseline leem ja prisked muulid - just seda maitset suus tundes ostsin järgmisel päeval ühest vaimustavast kokatarvete poest ka endale muulipotid. Saab näha, kas teen kodus seda pastissivärki järgi.

Kõik pissivad. Brüsselis, kus isegi Manneken keset tänavanurka soristab, ei pea häda häbenema. Kui on õllehäda, astu sisse näiteks tõmbav-tõukuva nimega Delirium Tremensisse (ei käinud) või Morte Subite`sse (käisime ja proovisime ära nii kirsi-, aprikoosi- kui ka vaarikaõlle). Esimesel päeval sai külastatud veel überõlletuba, kus seinad mitmesaja eri õllega vooderdatud (ehh, Vahur ja Priit, teie oleks seal õnnelikud), aga värskendagu asjaosalised mu mälu - mis oli koha nimi? See, kus peremees oma Boheemia kristallist ise disainitud pokaalidest endaleiutet õllekest pakkus... Ega ma peale kõiki neid õlletubade külastusi suuremaks õllesõbraks ei saanud, aga ei saa ka öelda, et mu suhe õllega halvenenud oleks. Väärt kultuur igatahes, isegi kui igapäevaselt ikka veini poole kaldun.

Tulin reisilt ja sattusin lugema Õnnepalu Flandria päevikut. Lk 8: "Neis (jutt käib kirjanike kodu aias olevatest pronkskujudest) on mingit tumedat flaami roppust". Kummaline, aga esimesest viimase päevani tajusin ma linnas ringi kõndides just sedasama tumedat flaami roppust. Need tumepruunid aknaraamid, mille taga mustad aknaruudud, laskmata sisse vaadata belglaste ellu ja tuppa, jätavad mulje, et seal häramates ja niisketes tubades ei ole väga õdus olla. Isegi paljuimetletud Maison de Roi Grand-Place´il meenutab rohkem kontidest konstrueeritud koda kui õrna Belgia pitsi.

Jah, kummaline. Ilmselt võimendab seda seletamatu ebamugavuse või omalaadse roppuse tunnet esimesel päeval läbitud punaste laternate kvartal paari keskpäevaselt igavleva paksu neegrinaisega või üks täiesti sürr tutvumine väga kummalise inimesega, millest-kellest ajalugu ja blogardid vaikivad, aga ikkagi jääb mulje, et kogu Brüssel elab ühtaegu maa peal ja maa all - maa peal oma igapäevast ja maa all igaöist elu.

Maa-alusest elust veel - nende napi kolme päeva sisse ei mahtunud kahjuks Magritte'i muuseum, mida oleks võinud külastada, küll aga täitsid kunstiisu need ohtrad metroojaamad täis kaasaegset kunsti alates õhus hõljuvatest zombidest kuni üleelusuuruses pannkookideni, mis iganes ideed need kanda võisid. Linnaruum oli ikka täiega linnaruum, mitte gerontide kapitoolium nagu meie pealinn.

Nõukogude naine ei lahku lääneriikidest kohvriga, mille lukk ei ähvardaks lõhkeda, see on fakt. Nii juhtus, et kaks nõukogude naist minestasid kohalikus kokatarvete poes, misjärel üks neist mahutas tagine-vormi käekotti (las ta räägib ise lähemalt, Jürgen Veber on selle kõrval poisike) ja teine naine rebis kohvrilukku kinni kahe emaileeritud kastruli ümber, mida me esiemad ehk ööpotiks peaksid, meie, teadlikud naised aga edaspidi siniste merikarpide kupatamiseks kasutame. Sellest, et siinkirjutav nõukogude naine ühelt turult põldube, mis sest, et fava! koju tõi, peab ka lähilugudes kajastama, sest see on lihtsalt absurdselt naljakas. Põldube, naine...

Pikk lugu tuli. Lühemalt oleks saanud öeldes: 3 päeva, 7 restorani, 2 õlletuba, 1 veinibaar, 1 eurosöökla. Rohkem kui 10 mahamagatud metroopeatust. Lugematu itsitamine. 5 parimat reisikaaslast. Brüssel.

Lõpetuseks ütlen veel hääl meelel, et nii hästi ette ja taha ära korraldatud reisi ei olegi seni vist veel kogenud. Need kolm päeva möödusid eriliselt pingevabalt, kordagi järgmiste sammude pärast muretsemata - mina kui sündinud kontrollifriik oskan säärast lõõgastumist südamest hinnata! Küll need Eesti Maitse punkt komm inimesed juba teavad, kuidas blogardite päevi kõige tõhusamalt sisustada :-)

Üks kasvatamatu fenkol

2011-04-12T19:23:00.000+03:00

Ma ütlen. Sellised fenkolid elus edasi ei jõua. Mis sest tolku on, et nad hästi maitsevad, kui nad ei suuda minutitki paigal püsida ja fotograafile poseerida. Muudkui aga keerutavad ja auravad ja kibelevad ärasöömisele. Ja nii need kasvatamatud fenkolid siis lähevadki oma viimasele teekonnale apelsini-piinia kaane all, taustaks nördinud pildistaja kahvliklõbin.

Apelsini-piinia katteks vajad:

2 prisket fenkolit (pooleks lõigatuna ja kiirelt läbikeedetuna), meresoola, 2spl riivsaia, 2 spl hakitud peterselli, 2 spl oliivõli, poole apelsini riivitud koor, veidi samast apelsinist pressitud mahla, 2 spl piiniaseemneid, musta pipart.

Eelnevalt aurutatud või poolpehmeks keedetud fenkolile piserdada apelsinimahla. Muud koostisosad segada, fenkol selle mudruga katta ja ahju pista. Kui kate krõbe, on fenkol söömiseks valmis.

Klorofülli pesto sea seljas

2011-04-11T19:03:00.001+03:00

See on see talve ja kevade iga-aastane võitlus, mis ka taldrikul kohtub. Tahass rohelist klorofülli ja kollast C-vitamiini, aga seast ei raatsi veel lahti lasta.

Postimehe igakuise kolumnikese jaoks pestosid katsetades leidsin kusagilt kallima (no ärgem kahtlustagem mind kevadisest mahlajooksust tingit epiteetides, kallim on lihtsalt loogiline hüüdnimi K täispikast nimest), nojah, et siis kallima toodud saksakeelsest toiduajakirjast rukolapesto retsepti. Mitte et seal midagi avastamata ilmaimet oleks olnud, aga pilt ja jutt olid mõlemad nii vastupandamatult apetiitsed, et juhiseid sai 1:1 järgitud.

Niisiis talvise sealiha kevadisse kuube panemiseks on vaja:

Paar peotäit rukolalehti, riivitud sidrunikoor veerandilt sidrunilt, 1 spl sidrunimahla, 2 spl röstitud piiniaseemneid, 1 spl riivitud parmesani, 2 spl hääd oliivõli, soola, musta pipart. Pese sidrun kuuma vee all, kuivata ja riivi veerandilt sidrunilt koor. Haki rukolalehed, sega kõik koostisosad.

Lihahimu rahuldamiseks tuleb võtta sea sisefileed, lõigata see julgelt 3-4cm paksusteks juppideks, praadida mõlemalt poolt, soolata-pipardada ja siis taldrikul pestoga ehtida. Mul sai see siga küll toagrillil triibutatud, aga pann teeb sama töö ära.

PS. Postimehe jaoks tegin järgmine kord sama pestot hoopis vasikafileega. Sai veel parem, vasikas on siast ikka oluliselt hõrgum ja maitserohkem. Ahjah, vasikaportsud said pannil peale pruunistumist veel soru valget veini ja kaane all tõmmata, see andis maitsete koondamisel veel lisapanuse.

PPS. ja mitu nädalat peab veel ootama, kuniks kodumaa kamaral roheline tärkab? Jah, turult saab juba Nurme talu ürte, mul endalgi basiilik, koriander, till, tüümian ja tomatitaimed aknalaudalel rohelise päikese maad loomas, aga ma TAHAN naati, võilille, oblikat, karulauku, nõgest, kuusekasvu!

Kõik on kohal, kõik on valmis!

2011-04-09T18:47:00.000+03:00

Olgu taevased tänatud, nüüd enam vist tagasiteed ei ole - jõgi on lahti ja jää läinud! Jääkosklad teevad laupäeva pärastlõunal kärestike vahel lõbusõitu. Iga aasta ühes ja samas jõekäärus patseeriv hallhaigur on saabunud ja katsub tiibade jõudu mändide kohal. Üks liblikas kimab kevadärevusest segasena üle mu pea nii kiiresti, et ma ei jõua tema valge-kollane-kirju suvi? ettekuulutust märgatagi. Jalutama tulnud linnukoer vahib kaldal hardalt kosklaid ja pütte, üks käpp elegantselt püsti. Mutionud uuristavad jõeäärsel luhal oma käigud suisa maa peale välja.

Põlvini jõevees seisvad sanglepad on jääminekust vermeis, aga see ei takista neid latvades tuulekese saatel unelevalt urblemas. Tuppa toomingaoksa murdes tungib ninna nii ehe lõhn, justkui olekski juba mai keskpaik, kus meie tähtsat tähtpäeva igal aastal toomingate õitsemine saadab. Mööda ürgoru järske kaldaid voolab jõe poole enam kui üks ojake, uuristades lume, jää ja muda vahelt endale liivapõhjalisi vulisevaid radasid. Mõned ojakesed läbivad oma teekonnal ka matkaja saapaid, aga see on lõbus lirts, mis sealt seepeale kostma hakkab.

Ja see on alles algus, sõbrad! Need kolm kosklapaari, üksik haigur ning nähtamatud lindude ühendkoorid jõeäärses männikus on alles esimene ettekuulutus kevadest, suvest ja sügisest, neist kolmest kallist aastaajast, mis mind elus ja erksana hoiavad. Nüüd on see jube, pime, sombune, lumine, tappev talv selja taga!

PS. kallis blogi, ära siis pahane ole, et sind nii kauaks omapäi jätsin. Mul ei olnud vahepeal lihtsalt ei tuju, jaksu ega juttu. Saame jälle sõbraks ja ma kostitan sind peatselt mõne reisijutu, toidupildi, linnuloo ja muu säärasega, mis kevadega koomast ärganu peas liiguvad :-)

Saada osa imest: Luomo

2011-03-11T19:20:00.001+02:00

Söögil ja söögil, või isegi laiemalt võttes söömaajal ja söömaajal on vahe. Võtame näiteks ühe teisipäeva õhtu, kui te teete 20 minutiga valmis kotletid, kastme ja kartulid ning serveerite neid hapukurgi ja marineeritud peediga. Imeline, eks! Just see, mida te argiõhtul vajate.

Sama nädala laupäevaks planeerite aga midagi erilisemat. Kotletist saaks küll kõhu täis, aga siiski ajab mingi vägi teid juba hommikul kööki midagi vahustama, õhustama, pilvestama ja kõik need muud sõnad. Te otsite kapinurgast välja köögividinad, mida nädala sees ei puutu, tuletate meelde nõksud, mida argipäevaselt ei kasuta. Milleks? Sest hing vajab pingutust, sooritust ja imetlust.

Andke mulle andeks säärane maavillane sissejuhatus, aga kas pole ka mitte restoranidega nii? On kohti, kus sa käid päevalõunal, kohti, kus kohtud kiirelt ja muretult sõpradega, kohti, kus käid nädalavahetusel kallimal kätt hoidmas. Ja on kohti, kus sa saad osa imedest.

Meie väikesel imetlejate seltskonnal oli eelmisel nädalal võimalus saada osa molekulaargastronoomilisest tulevärgist, mis sündis Helsingi restorani Luomo külaskäigust Tallinna restoran Ö-sse. (no worries, disclaimer on loo lõpus!)

Kergesti erutuvad naisterahvad võivad kogemust nimetada imeks, karastunumad lihtsalt kulinaariakunsti tipptasemeks, aga fakt on, et kogetud elamus oli midagi enamat kui lihtsalt toit. Et vältida tallatud radu, püüan ma elamust edasi anda vähem akadeemilises võtmes. Teeme siis nii, et te tulete minuga lauamängule nimega "Molekulaargastronoomiline reis ajas ja ruumis".

Kuna meie mängujuhiks on Jouni Toivanen, Luomo chef, on lähtepunktiks Soome.

Kõik siinsed pildid tegi jällegi meie õukonnafotograaf Lauri Laan

Oleme oma maitsemeeltega kusagil varahommikusel paadisillal, me meeled ja keel on veel ööunes. Ja paadisillale ilmub väike rääbis. Kased kahisevad hahetava taeva taustal ja rääbis koos oma õrna marja ja koduse hapukooretupsuga maitseb magusalt ja magedalt - niisamuti kui see ärkav metsajärv su jalge ees.

Hommik edeneb ja muna teeb oma etteaste. Enne pikemat ümberilmareisi vajame me kinnitust, et maailm algab ikka ühtmoodi - munast. Seekord õrnast, tund aega 64.7 temperatuuril küpsenud mahemunast, mis puravikukreemi ja õhkõrnade puravikulaastude saatel suus sulab.

Ja me oleme valmis sööstma seiklusesse. Hommikuselt metsajärve paadisillalt maandume õhtuses Tokios (lugu on kirjutatud enne viimaseid sündmusi, nii et jätame hetkeks selle hirmsa maavärina). Koidueelselt kalaturult kööki jõudnud tuuna, ingverikreem (kas vältimaks ajavahest tingit peapööritust?), soja, wasabi, röstitud norist briljantse täpsusega timmitud Jaapani kujutis. Tõsta amps suhu ja sa kuuled jaapani kokapoiste hõikumist, suurlinna tänavamüra, võõraid lõhnu ja erutust, mis sind lennujaamast välja astudes haarab.

Supekangelased kauaks paigale ei jää, nii seisame ka meie veel ühe jalaga Aasias ja teisega juba keset Vana Euroopat - Quail and Foie Thai. Vuti ja hanemaksa terriinike, mis maitseb justkui tükk dekadentlikku Prantsusmaad, taustal kumisemas Tai trummid koriandri, mango ja banaaniõie (hua blee) taustal. Must teopüree õigustab ennast lähemalt tutvustamata - kus, miks ja mis täpselt? Aasia köögi kuldreegel - ära küsi, naudi!

Aitab Aasiast, aitab Prantsuse haute cuisine´st. Me liigume Ibeeria poolsaarele (siinkohal kõlab see arhailine nimi igal juhul asjakohasemalt :-). Meil on chill ja zen, meie ees on paprikakreemil paella, krevetisabad, kammkarbid, bacalao ehk toosama soolatursk. On safranit, on fenkolit, on Vahemere lainte soolapihu ja õhtust lõõgastust keset elavat päikeselist rannaküla.

Vahepala. Et kulinaarne saluut päid segi ei ajaks, tuletame meelde, kust me hommikul õhku tõusime.On niiske ja hämar sügisene mets, udu valgub mööda lauda laiali, kadakaoks praksub ja paiskab õhku õrna vingu. Söö lund, täna võib! Lumi on magus, kadakavihjega, paar röstitud männiokast ja kuivatatud pohla selle kõige hulgas panevad sind tundma kui emakaru, kes enne koopasse pugemist talve saabumisest kinnitust otsib.

Enne veel, kui maandume lõplikult seal, kust alustasime, hüppame ajas edasi ja maitseme kevadet. Vasika pähkeltükk, mis 24 tundi vaakumis küpsenud, võiks juba omaettegi šedööver olla, kui aga seda seovad ühelt poolt hollandi kaste ja teisalt kohvist ergutust saanud demi glaze ning kõige krooniks kevadised hapuoblikalibled, tahaks ise tänumeelest kepsutada ja koibi kõrgele õhku visata.

Kaotatud lapsemeelsus on virila vanaduse garant. Elu ja magustoitu ei saa liiga tõsiselt võtta. Algklasside järele maitsev popcornivaht + väärikate vanaemade lemmiknapsust sherryst jäätis moodustab lõbusa kombinatsiooni - kogu su elukaar on ühes desserdis.

Ja meie kulinaarne rännak ajas ning ilmas toob meid tagasi armsale Soomemaale. Rukkileivakuubik, hapupiimakreem, võijäätis ja lagritsakaste tõmbab otsad kokku ja lõpetab selle pika päeva sealsamas metsajärve paadisillal, kust hommikul muikkud suhu sulpsasid.

Kui nüüd sellest gastronoomilisest saluudist maa peale tulla, siis kindlasti väärib märkimist, et Luomo teenis oma Michelini tähekese välja juba üheksa kuud peale avamist. Tolleaegseid emotsioone jagavad Luomo omanikud ja ühtlasi vastavalt ka sommeljee ja chef Mika Mattila ja Jouni Toivanen siin.
Seekordne külaskäik Ö-sse sai teoks jällegi Eesti Maitsete algatatud programmi raames, tänu millele on eestlastel olnud võimalik käesoleval hooajal Tallinnas maitsta restoranide Aino, Juuri (mõlemad Helsingi), Krebsegardeni (see nimetatu tuli Tallinna Kopenhagenist) ja nüüd ka Luomo köögi tähtroogasid.

Tee ise: baklažaanirullid Cafe More moodi

2011-03-09T19:07:00.002+02:00

Sellest on nüüd ehk juba kuu, kui ma kogemata ja komistamisi Cafe Mores lõunastama sattusin. Cafe More on nüüd see Viru keskuse 4.korruse kohvik, millele Angelika Kang uue hingamise andis.
Ega pealtnäha pole palju muutunud - kontseptsioon pakkuda urbaniseerunud (loe: kiirustavale, kaloreid lugevale, aga vahel siiski murduvale) inimesele säärast kõhutäit, millega pärast kontorilaua taga uinakut tegema ei pea. Või siiski? Tellitud sibulasupp (kurvastavalt tavaline), baklažaanirullid (oivalised!) ja pisikene sidrunitartalett (võrratu!) moodustasid pealtnäha pisikestest annustest söögikorra, mis lauba märjaks võttis. Ja ometi olen ma ikka vähemalt olümpiakoondise tasemel treenitud inimene, mis söömisesse puutub... Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kõnelda.
Tõeliseks tegijaks osutusid justnimelt need baklažaanirullid. Mis seal erilist olla saab, eks? Aga oli: röstitud baklažaaniviilu sisse oli keeratud mozzarella, lusikatäis tummist tomatikastet ja basiilikuleht. Rull omakorda oli asetatud kuumakindlasse vormi, mille põhjas koorene kaste ja rulli peal petersellipesto ning kitsejuustupudi. Geniaalne kombinatsioon, ma ütlen!
Ma ei pretendeeri retsepti absoluutsele täpsusele, tegemist on minu versiooniga kogetust, aga tulemus on üsna sarnane.

Vaja läheb:

1 baklažaan viilutatult ja kergelt läbi praetult
mõned lusikatäied tomatikastet (teil on ju ka sügavkülmas minigripis valmiskeedet tomatikaste tom.konservist, küüslaugust ja ürtidest?)
rullidega võrdne arv basiilikulehti
veidi mozzarellat
peotäis hakitud peterselli, üks hakitud küüslauguküüs ja oliivõli
NB! Nopri vahukoor (muud on lahjad ja vedelad)
veidi kitsejuustu (ma ei väsi kiitmast Josephi müüdavat vist Bulgaaria päritolu kitsejuustu, mis purgis pallidena õli sees)

Nonii. Baklažaaniviiludele tuleb asetada lusikatäis paksu tomatikastet, mozzarellakang ja basiilikuviil, kokku rullida ja vormi asetada. Oliivõli tuleb väikesel pannil soojendada, selle sees küüslauguhaket hautada ning hiljem ka petersell lisada, maitsestada soola ja tiba pipraga. NB! petersell peab jääma poolküps, selline, et värv on veel ergas.
Nüüd kallab perenaine, kel rannahooaeg veel kaugel, lahke käega rullide ümber Nopri vahukoort, seda paksu ja rammusat (ja ei maitsesta seda millegagi!). Rullide peale libistada petersellisegu ja kõige peale pudendada kitsejuustu. Vormid ahju grilli alla ja välja siis, kui koor mullitab ja kitsejuust kergelt sulama kipub.
Võite siis ette kujutada, mis vahepeal ahjus toimunud on: mozzarella on sulanud, tomatikaste ja petersellisegu koorega sõbrunenud, baklažaan aga kõigest sellest oivalisest läbi imbunud. Pehmema polstri ja tahtejõuga inimesed võivad kooreolluse veel krõbesaiaga kokku limpsida, distsiplineeritumad piirduvad lisandina ühe pahelise klaasi veiniga. Paganama kevad, noh.

Põgenemine Veronasse: hooaeg

2011-03-07T18:19:00.001+02:00

Keset Verona vanalinna paikneb Piazza Erbe, mis omal ajal olnud otsast otsani täis köögiviljakauplejate lette. Tänaseks on turg turististunud, aga pole ka ime - kõik vaatamisväärsused on kiviviske kaugusel, milleks müüa siis porgandit ja pastinaaki, kui saab müüa Veneetsia maske ja Taaveti torsoga põllesid. Siiski on säilinud veel mõned köögiviljaletid, kus ka tõepoolest elav kauplemine käib.
Praegu on täies hoos artišoki, radicchio ja fenkoli hooaeg, mis tähendab, et lettidel ei mitte ainult üht sorti artišokid, vaid ikka mitmeid erinevaid - suuri, väikeseid, rohelisi ja lillasid, niisamuti kui radicchiot - ümaraid ja piklikke päid, õrnu lehekesi, sügavlillast kuni maheroosa värvuseni. Võrratu...
Hommikul õige vara kohale jõudes võis näha ka kaupmehi, kes jutu käigus sujuvalt peo sees noaga artišokke puhastasid, neid siis jalge ees seisvasse veekaussi loopides. Ei läinud viit minutitki, kui need ka ostetud said.

Venetolased armastavad eriliselt radicchiot, süües seda nii risotto sees, lisandiks grillituna kui ka lihtsalt in saor ehk magushapus marinaadis. Koju jõudes oli mul kindel plaan leida Tallinnast kasvõi kõige tavalisemat punast sigurit, et seda in saor teha, aga nojah.

Lisaks igapäevasele Piazza Erbele toimub reedeti ka teine turg, kus varahommikul kaubaautod end lahti pakivad ning siis põhiliselt köögivilja, juustu, sinki-vorsti ja pastat pakuvad.

Loomulikult hullasin ma neil turgudel ohjeldamatult pildistada, et siis pärast kerge piinlikustundega igalt kaupmehelt midagi osta. Näiteks need tomatid siin üleval on kõikide tomatiliste kvintessents.
Selliste lettide vahel kõndides ei jõudnud ma end ära kiruda, et hotelli asemel siiski korterit ei võtnud - oi kuidas oleks kibelenud seda kõike kohapeal valmistama. Ehk siis järgmine kord...

OKO

2011-03-06T20:13:00.008+02:00

On paratamatu tõsiasi, et väljaspool suuremaid linnu on Eestis vast kaks kuni neli tõsiseltvõetavat söögimaja, mis küündivad väljapoole arvestust "Tädi Maali võttis ette ja tegi päris toredat toitu". Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi tädi Maali köögi vastu, aga vahel tahaks ka midagi rabavat, ilma et peaks sõitma a) Põhjakasse b)Tammurisse. Kui teil nüüd eneseõigustus ja sabakergitus keelele tikub, siis kordan sõna "rabav". Sest häste süüa saab juba üha laiemalt üle kodumaakese, aga rabama kõik ei küündi.
Nii et kui ma reede hommikul teada sain, et Kaberneeme kõrts on saanud uue hingamise säärase armsa ja hubase OKO näol, polnud pikka mõtlemist: valimispühapäeva lõuna tuleb seal veeta.

OKO on nutikas. Sest kuidas muudmoodi nimetada üht lihtsat söögituba, mis ennast nii vähesega huvitavaks teeb. OKO interjöör on armas ja hubane, sini-hall-valges koloriidis, aga õige näo annab OKOle akendest avanev vaade: lume ja jää all puhkav meri, vastaskalda metsaviirg, sini-sini kevadtaevas. Päike, mis madalalt sisse vaadates laudadele pikki varje maalib. Ja liikuvad pildid, üks filmilikum kui teine: naine kahe kauni hurdaga maja eest merejääle jalutamas. Kaks musta kogu keset lahte lokimas. Jääsurfajad aeglasi poognaid joonistamas. Jalgrada üle jää Rohusi poole.
Ja siis see menüü. Lihtsuses peitub võlu, aga lihtsus on siin vaid näiline. Heeringas ja kartul, kalasupp. Suitsupõsk. Lamburger. Mustikahüüve. Puu.
Tõnis Siigur hiilgab omas elemendis, võttes kodused maitsed ja keerates neile kaks vinti peale. palun väga, siin on heeringahake ja soolakoorikus kartul:

Soolakoorik kopsitakse su silme all lahti ja välja tuleb kartul, kenasti aurav. Mäletate seda lapsepõlve maitset, kui teinekord sai keedukartulit soolatoosi tupsutatud? Või seda suvetoitude klassikat, rannarahva keeles klõpset - heeringas, kodujuust/kohupiim, koor ja muu mudru? Siin nad on, heeringahake on saanud seltsiks heeringamarja, fenkoltilli ja õunalaastud.

Aga kujutate ette kalasuppi, mille leem on ühtaegu rammus ja merene, vutimuna pehme-pehme ja koriander kergitab isu?

Lapsuke, kes ei suuda valida pasta ja lihapallide-kartulipudru vahel, saab säärase portsu, mida vanemadki piidlevad:

Kui eelroad on enesetunde ülevaks kruvinud, tulevad pearoad. Lamburger on uhkelt pakitud, avada ehk kergelt keeruline, kuna burksi mahlad on paberi põhja imbunud.

Lambapihvi ülim üleküpsusaste on tingitud ilmselt äsjasest avamistuhinast (alles kolmas päev ju ja maja on tihkelt täis!) ning juustuviilakas paneb korraks kulmu kergitama, aga ausad friikad ja peedi-kurgihake siluvad pretensiooni.

Veisesuitsupõse ehk suitsuveisepõse värvid lubavad oodata ehk suuremat maitsete tulevärki, põsealune juurikatamp rõõmustab ennekõike mahedate maitsete sõpru. Aga põseliha on sulnilt pehme ja suussulav, antagu mulle andeks need kulinaarterminoloogia klišeed! Ning serveerimisel pealt tõstetud kaanekese küljes suitseb kaneelikang, meeldetuletus läinudaastase sealihakuu eredaimast elamusest Bordoos.

Creme brulee karm karamellikoorik viitab ilmselt akna taga kindlalt valitsevale paksule merejääle, aga kaanealune kreem on oma kerge juustunoodiga täiuslik, mis sest et kõht peale heeringas-kartuli ja veisepõse konsumeerimist juba protesteerib.

Mustikahüüve on hää nimi mustikakeedise all peituvale panna cottale. Kõik on paigas, pilk eksib lusikat suhu pannes kuhugi sinna vastaskaldale, kust läinud suvel sääraseid mustikaid otse kõhtu korjatud sai.

Aga puu? PUU? Aplaus, mehed! Kes teist selle peale tuli, et šokolaadisõõrikud ja suhkruvatt puu otsa punuda? Öelge see nimi ja talle on kindlustatud eluaegne väikeste tüdrukute au ja imetlus! Meie Pipi Pikktukk nimetas säärase lahenduse "ametlikult parimaks magustoiduks, mida ta elades restoranis söönud on". Ning kes julgeks vaielda väikese väänikuga, kelle ees on kaks tühjakssöödud vitsa?

Lihtne. Armas. Ilus. AITÄH! Järgmine kord tuleme jäämineku ajal, õhtul ja kahekesi :-)

PS. koduleht www.okoresto.ee on veel toores, rohkem infot saab facebookis.

Põgenemine Veronasse: söö ja armasta, põrgusse see palvetamine!

2011-03-06T19:40:00.000+02:00

Ma tundsin, et me oleme selle ära teeninud. Mina, kes ma olen juba vast septembrist saati elanud, söönud ja maganud, mõeldes ainult turust ning K, kes on juba vast septembrist saati elanud, söönud ja maganud, mõeldes, et kas tema naene koju ka tuleb või on temale jäänud roll olla üksikisa, kokk ja koristaja. Ei, ma ei kurda, lihtsalt see viimane pool viimasest poolest aastast on olnud uskumatult intensiivne, nõudlik ja emotsionaalne. Jõulud tulid ja läksid, niisamuti kui K sünnipäev, meie 20. tutvumise aastapäev ja kõik muu, millele oleks võinud, aga ei jõudnud tähelepanu pöörata.
Nüüd on tekkinud mingi rütm, mingi esimene hingamine, mille kõrvalt võtsin julguse lausa neljaks päevaks eemale astuda. Ja me põgenesime Veronasse. Ma ei tea, miks Verona. Mul oli üsna ükskõik, kuhu minna, põhitingimus oli, et saaks juhtme seinast ja neli päeva kahekesi olla.
Valentininädala neljapäevaõhtune Verona võttis meid vastu vaikuse ja õhus hõljuva õrna uduga. Ning hotellis tervitas meid võluv Caterina, kellega jutt viie minuti jooksul abielule, lastele ja põgenemisele libises. Ja korraga ei olnud enam turgu, tööd, koju jäänud haigeid lapsi, oli vaid Caterina, kes minuti jooksul jõudis jutustada oma mehest, kes sõbrapäeva unustas, oma lastest, kes juba suured ja et meie ärklitoas ootab külm prosecco. See väike hotell, mida peavad kolm enam või vähem väärikas eas, pärlikeede, rangete kostüümide ja rullisoenguga matrooni, oskas üllatada siira südamlikkuse ja tähelepanuga kõigi nende nelja päeva jooksul. Ei mingeid poisikestest ööportjeesid, ei mingeid tüdindilmelisi pikaküünelisi tibisid - kolm daami ja nende kakskümmend tuba.
Õhtu oli veidi rõske ning tänavad tühjad, kui jalutasime mööda linnamüüri Al Bersagliere poole. Ma olin pähe võtnud, et nimetet restoran, mida peab kunagine ralliäss Leo Ramponi ning mille kelder on üle linna kuulus oma enam kui 300 grappa, suurepärase Veneto veinide valiku ning baccala ja pastissada poolest, on just õige koht esimeseks õhtuks.
Sinjoor Ramponi osutus tagasihoidlikuks punapäiseks meheks, kes meenutas rohkem eakat tötsakat Karlssonit kui itaallasest ralliässa. Aga kogu see spordikola, mis meie lauda ümbritses, kõik need karikad, vimplid ja muu träni meenutas mulle hetkega oma papat, kelle kõrval ma terve lapsepõlve kiiruskatsetest ja kivipurustajatest und nägin. Armas.
Mul on selgelt välja kujunenud toidufetišid. Baccala ehk soolatursk on neist üks ning igal kujul polenta on teine. Olgu taevased tänatud Veneto köögi eest, kus neid mõlemat saab igal sammul!
Niisiis kui K-le tundus vastupandamatu alustada salsicche ja ubadega pastaga, hakkas mul ainuüksi mõttest, et saan eel- ja pearoaks polentat, käed värisema. Või oli mul ka lihtsalt külm, kes seda enam mäletab. Aga polenta tuli. Eelroaks grillitud polenta kolme kattega: Monte Veronese juust, lardo (vist Trentinost pärit õhkõhukeseks viilutatud pekk ja sopressa, kohalik salaamilaadne vorst). Ning polentafetišist muutus ebaharilikult sõnaahtraks, keskendudes söömisele. Tulikuum, kergelt söestunud grillitriipudega polenta, ühel viilul mullitav juust, teisel imeõhukesed kohevad lardoviilud, mis osalt jääkülmad, osalt kuumal polental sulamas ning see sopressa... ma kahtlustan, et mu senine lemmik finocchiona - fenkoliga maitsestatud salami - sai tõsise konkurendi.

See restoranis pildistamine on alati kergelt piinlik tegevus: kaamera siuhti kotist välja, pilk paremale ja vasakule, plõks ja kotti tagasi

K pearoog tallekarree väärib äramainimist vaid nii palju, et tegemist oli tõeliselt hästi kasvatatud noorlambaga. Itaallastel on oidu säärast toorainet esile tõsta ning mitte punnitatult peente lisandite alla matta. Kaunis.
Aga pastissada de caval, (üldjuhul) Amaronega valmistatud hobuselihahautis, mida tunti juba 15.sajandil ning mis on hiljem Austria-Ungari aegadest saanud põhimaitseaineks paprikapulbri, väärib omaette peatükki.
Meil siin maal on vist mingi tõrge hobuseliha vastu. Hobune on olnud tööloom, truu sõber, keda ei panda patta. Ma ei saa öelda, et mind see teadmine segaks. Naine, kes silmagi pilgutamata näiteks põhjapõder Rudolphi südant sööb, ei saa ju hobuse peale verest välja minna. Küll aga on ka muidu toidu suhtes nii mõistlikes itaallastes pead tõstnud kulinaarpoliitiline korrektsus, sellest saab lugeda siin. Tule taevas appi!

Hobuselihale spetsialiseerunud lihakarni peremees, tema ees priske hobusekints

Kas ma ütlesin juba, et meil oli sel õhtul külm olnud? Kui grillitud polenta tegi eeltöö, siis lauda toodud taldrikutäis tumedat, tummist hobuhautist ajas ihu juba päris tuliseks. Aurav, vürtsidest aromaatne, raskes veinis imepehmeks küpsenud hobuseliha, mis jällegi tulikuuma polentaga serveeritud, on jumalik roog inimesele, kes samal hommikul külmalaine all ägavast Tallinnast põgenes.

Pastissada de caval, mille fotogeenilisus on pöördvõrdelises seoses maitse ja lõhnaga

Mul ei ole siiani põhjust ümber sõnastada seisukohta, et nendes maades ei ole mõtet magustoitu tellida. Küll aga tõi papa Ramponi lauda omal valikul kaks grappat, üks justkui vanaisa puuriida taga aetud puskar, teine juba veidi elegantsem, küpsem - aga mõlemad õhtu lõpetuseks igal juhul paremad, kui kogu see desserdivanker, mida laudade vahel nõrgemate ahvatluseks ringi kärutati.

Mina ei ole turisti teejuht ja seega Verona vaatamisväärsusi ümber jutustama ei hakka. On Julia rõdu (haha, ma olen küll emotsionaalne suhtesõltlane, aga nii magusad asjad ei tööta isegi minu peal). On Rooma-aegne Arena. On vanalinn, pisike ja hubane. On jõgi, aastaajale kohaselt kirgas sinakasroheline ja kärestikuline. On mõnusalt turistivaba hooaeg, kus kohalikud sätivad juba välikohvikuid valmis ja pealelõunal kannatab õues isegi klaasikest veini juua.

Ja on trattoriad, turud ning kõik need peopesa suurused toiduärid, mida ma jumaldan ja millest ühestki me kordagi tühja käega ei lahkunud. Sopressa vorst (mitmel päeval järjest!), Bresciast pärit Robiola juust (K lemmik, mille pärast me teisel päeval sama poe ukse taha kõndisime, aga siesta aeg oli juba alanud), Cimbro juust - kergelt pähkline, pikantselt magus, üliküps -minu lemmik! Mortadella - pekitükkidega keeduvorst, mille ees meie lapsepõlve hirmvorst Lemmik piinlikusest punastaks. Ning need grillitud ja küüslaugu-petersellimarinaadis seepiad ja kaheksajalad, külmad vasikapraelõigud, mille ümber praeleem kallerdamas, artišokid rooma moodi, vähemalt viit sorti focacciad, mida proovisime - need moodustasid me päevase saagi, kui ma oma apluses meile hotellituppa vahepalaks laua katsin. Kui armastus peaks tõepoolest kõhu kaudu käima, siis oli see armastus küll juustulõhnaline, küüslauguhõnguline, voolav, krõbe, kihisev ja joovastav. Andke andeks, aga toit teeb mind imelikult härdaks. Mu poolest oleks võinud see proua, kes algatas üleilmse abielutüdimuse revolutsiooni, jääda kahe esimese imperatiivi juurde: Söö, armasta ja noh, siis söö jälle. Mis puutub siia palvetamine?

Toidublogista pühamu

Õnnelikud... sel ajal kui meie rõdukastides kopitab sügisene kanarbik, sätivad nemad juba oma ürte välja...

Ilmselt olime me ka ärkamisest uinumiseni pidevalt kerges suminas, sest ära oli vaja proovida kõik need Bardolinod, Valpolicellad, Ripassod, mille pärast me sinna sõitsime. Amaronega ei ole ma kunagi sõber olnud ja nii me selle piiratud aja jooksul ka seda ette ei võtnud. Küll aga ärkas meis huvi Bardolino vastu - vastupidiselt Eestis proovitutele osutus see üsna elegantse buketiga nõtkeks joogiks - suurepärane kaaslane just säärasele salumeria saagile, kohalikele vorstidele ja sinkidele.
Ära peab mainima ka selle esimese õhtu Ripasso. Restoranis, kus veinikaardil eranditult Veneto veinid, neist Ripassosid juba tükki paarkümmend, on arukas küsida soovitust. Nii saime proovida säärast Ripassot, mis me senist arusaama põhjalikult muutis. Et see vein võib nii lõhnas kui ka maitses anda hoopis Loire'ilikku (cf!) kõdu ja niiske kobrulehe lõhna, oli üllatus. Mitte et see mulle kohutavalt meeltmööda oleks olnud, aga ütleme, et oli huvitav.

Jätkub...

Kaheksa naist, üks mees ja koogikahur

2011-02-06T15:43:00.000+02:00

Nüüd on see siis tehtud, ise ka ei usu.Ei uskunud reede õhtul, kui peale team bondingut Moonis poodi šokolaad-toorjuust-vaarikaid ostma läksin. Ei uskunud hilisõhtul, kui koogid valmis said ilma, et a) põhi oleks alt kõrbenud, b) toorjuust oleks vedelaks jäänud, c) vahukoor oleks võiks vahustunud. Ei uskunud ka laupäeva hommikul, kui catering kookide järele tuli ja need üle me lumi-jää kuumaastiku linna viis. Ma olin kindel, et kui ise kookidele järele jõuan, ootab mind ees ühtlane roosa puder.
Enne üritust Solarise poole libisedes tabasin end mõttelt, et millal küll Seksist ja linnast Meeleheitel koduperenaised said. Et mis hetkel kokteiliks kuluv alkohol hoopis sousti sisse läks ja millal kontsad kotade ja kroksidega asendusid, ikka et teekond pood-köök mugavam oleks. Ning et vööümbermõõt selle ümberprofileerumise halastamatuks tunnistajaks sai... Õige vastus on, et kõiges on süüdi blogi. Kuni blogi polnud, oli veel mingigi lootus, et mulle lihtsalt meeldib hästi süüa, ilma et kogu gastronoomiast endale puuslikku teha. Aga sõrm sai kord antud ja nüüd möllavad kired köögi ümber. Aga egas ennast ja oma kirge liiga tõsiselt ka võtta ei saa, päris lame oleks muutuda pind-palk-hälbega marueideks, kel viimne kui adekvaatsuse raasuke ära paneeritud ja grillitud.
Nii et ei mingit meeleheitel koduperenaist. Hoopis äge action nelja tankisti ja koera teemadel. Ja action see eilne-tänane tõesti oli.
Solarise koogikohvik oli planeeritud kestma seni, kuni kooke jätkub ja/või kella 18-ni. Realiseerus esimene võimalus ning neli naist tulistasid oma koogikahuritest tempos u. kook/minutis. Seega sai 200 kooki müüdud praktiliselt tunniga ja hilisemad külastajad võisid vaid koogipuru järgi oletada, et siin äsja mingi koogisõda lõppes. Üsna kurp ja piinlik oli inimeste ees, kes olid kübarad kenasti pähe pannud, et laupäeva lõunal kohvikusse kooki sööma tulla, aga ausalt - ei suutnud keegi meist ette kujutada sellist läbilööki, tantsu ja tralli. Kõik koogid lõppesid üsna üheaegselt, pudi lakkusime laua pealt ise. Muidugi oleks võinud ju kooke poole rohkem treida, aga ega siis poleks neid ka kauemaks kui vast kaheks tunniks jagunud. Õnneks saime tänastele osalejatele kohe oma kogemused edasi anda, ehk jõudis keegi neist veidi rohkem kaasa küpsetada.
Kuigi peale eilset süda läikis (no ei saa minust magusasõpra), olin ka täna kohvikus kõpsti kohal. Kõik viis küpsetist said maitstud ja üht-teist kaasagi ostetud. Kõik teiste tehtu maitses priimalt, aga ilmselt oli põhjus ka väga lihtne - päris munad, päris või, päris marjad ja tõeline pühendumine (kasvõi ujumisprillidega :-)). Iga kook-küpsis erines naabrist, olles just omal visil parim. Aga ma pean tunnistama, et minu eriline tänumeel kuulub Profale, kes meheliku meelekindlusega kooris kuuskümmend sibulat ning pakkus kogu selle magusa pillerkaari keskel eriliselt tahedat tagurpidi sibulapirukat. Sibul lihtsalt võtab mind põlvist nõtku :-)
Ma loodan südamest, et need kaks päeva õigustasid end ning varem või hiljem saavad sama võimaluse ka kõik teised toidublogardid, kel isu ja hakkamist.
Neile aga, kes mõlemal päeval sabas seisid ja kõik koogid ära maitsesid - aitäh! Oli uskumatult armas ja soe õhkkond!

Ja nüüd te saate seda kooki kolmes vaatuses!

2011-02-02T16:14:00.004+02:00

Nüüd on see siis juhtunud. Edevus tegi mul selja prügiseks ja tulemus on teie ees. Natuke on nagu häbi ja natuke on nagu tobe ka, aga kui teised hakkama said, sain ka mina. Igatahes seisame meie, esimesed kümme vaprat, tuleval laupäeval-pühapäeval Solarises külg külje kõrval - tulge, vaadake ja tehke suu magusaks. Mõte on tegelikult hea - toidublogijad, kes seni õnnist anonüümsust nautinud, tulevad kapist välja ja toovad oma kätetöö kriitikute ette.
Kui siin videos läksin ma kergema vastupanu teed, masseerides kokku kaerahelbeid ja seemneid nimega müsli, siis laupäevaseks kohvikuks võtan ette koogi kolmes vaatuses. Võite kindlad olla, et ma küpsetan seda korda kolm, nutan öö läbi ja käin hommikul enne esinemist ikka Selveri koogiletist läbi :-)
Kooki kolmes vaatuses saate mekkida laupäeval Solarise keskuse alumisel korrusel kl 12-18 (ma ei oleks väga kindel, et enne kuut veel mingit kooki jagub). Kogu ettevõtmise info leiate siit. Hea meelega mainin, et asjaga on ühel või teisel viisil seotud MTÜ Maitseklubi, Dansukker ja Carmen Catering. Ja et oma suhkru ostsin ma ikkagi ise :-P

Kuidas ma ennast Uus-Meremaaga ära nikastasin

2011-01-31T18:11:00.002+02:00

Me jätkame E ja V-ga ikka sel lainel, et iga kohtumise lõpus laseme veiniatlase ringi käima, igaüks võtab pimesi lahti ühe lehekülje, jätab meelde ja lõpuks tehakse saadud tulemustega kivi-paber-käärid. Muidu võikski ju ainult Itaaliat-Prantsusmaad jooma jääda, eks.

Eelmine kord sai liisuheitmise teel uueks teemaks võetud Uus-Meremaa, mille peale kõik peale minu hõiskasid. No mida seal hõisata, kullakesed, kui U-M veinid võivad ju küll huvitavad olla, aga kööki pole võimalik iseloomustada millegi enamaga kui grill, mereannid ja Pavlova. Ei ole mina seal käinud ja veel vähem tean ma midagi sealsest köögist.

Niisiis sel ajal kui teised härrad ja prouad vastavate veinide kokkuotsimisega tegelesid, oli minu ülesandeks midagi välja mõelda. No ma siis mõtlesin. Et olla selline tursa moodi kala nagu hoki seal Uuel Meremaal. Ja et Aasia mõjud olla toitudes tunda. Ning et on vaieldav, kas Beef Wellignton sai oma nime kõrgeaulise Wellingtoni hertsogi või lihtsalt Wellingtoni linna järgi. Mina ennast ei vaevanud, kummardusena Uus-Meremaale sai beef asendatud talle välisfileega.

Esimene käik: Tod Man Pla ehk Tai kalakoogid

1 kg tursafileed, ingverit, küüslauku, värsket koriandrit, rohelist sibulat, punast chillit, rohelist karripastat, kalakastet, laimimahla, 1 muna

Tursk tahab köögikombainis või hakklihamasinas jahvatamist. Muud ained peale muna tahavad hõõrumist, riivimist, peenestamist ja kokku segamist. No ja siis ühinevad tursk, klopitud muna ja muu pasta ning saadud mass läheb mõneks ajaks külma tahenema.

Samal ajal leiutasin rohelise salsa (no tõeline leiutis, see on ju samahästi kui guacamole, ainult et avokaado on kuubistatud, mitte pudrustatud). Niisiis avokaado sai segatud laimimahla, koriandri, rohelise sibula, punase chilli ja sutsu oliivõliga. Sisuliselt samad maitsed, mis kalakoogi seeski.

Vahetult enne sööma asumist tuleb kalakoogid rohkes õlis pruuniks praadida, köögipaberil nõrutada ning siis koos salsaga serveerida.

Ja vaat seda kotletikut hakkan ma tegema iga kord, kui tursk mu teele jääb. Ju-ma-lik!

Ma pean ütlema, et see on nüüd üks väga kiretu jutt kirjeldamaks mu uut lemmikut. Ausalt - kõik need maitsed olid üheskoos nii õiged - laim ja koriander - mu kaks salaarmastust, chilli, küüslauk, ingver, krõbedad kalapätsid ning roheline avokaadosalsa. Ning juurde peaaegu et kogemata täiuslik match veini näol: Villa Maria Private Bin Riesling. Ma ei ole siiani veel kogenud seda paljuräägitud kooskõla aasia toidu ja rieslingu vahel, aga seekord saabus selginemine.

Uskumatu värvivahe eelmainit Rieslingu ja Esk Valley 2004 Chardonnay vahel. Viimane sai peale avamist üksmeelselt magustoidu jaoks kõrvale tõstetud - maitses nagu võitoffee, koorevenis, vanilje.

Pearoa üle ma nii suurt õndsust ei väljenda. Ma peaks juba kogemustest õppinud olema, et liha küpsetamine külaliste ajal ei ole mu tugevaim külg. Kõlgud, klaas käes, pliidi ääres, aeg libiseb käest ja tulemuseks on lamba välisfilee roosa sisu asemel well done, mr Wellington. Ja üleüldse tundub see liha tainasse toppimine kuidagi so eighties, kui sa muidugi just Gordon Ramsey ei ole. Nojah, talle välisfilee üleküpsetamine käib ka oluliselt käbedamalt kui veise sisefilee.

Hää küll, kõik juurdekäiv oli ok: soteeritud (kohutavalt posh sõna, aga pakkuge siis vaste) spinat liha ümber, võitaigen kõige peal. Dijoni sinepi ja šampinjonidega kaste (Nopri vahukoor on imeaine!), sidumaks wellingtoni U-M Pinot Noir´idega. Küüslauguvõiga ülekallat brokkoli, mis oleks pidanud rammusa kastme ja krõbeda taigna juurde krõmpsuvat värskust pakkuma, sai ka lahke käega üle keedetud. Aga selleks ajaks oli juba riesling ja sauv blanc (Auntsfield 2008 Long Cow) hinge all ja igasugused pisiasjad nagu üleküpsend lammas või ülekeedet brokkoli täiesti ebaolulised.

Sellise lihaga oleks ma Masterchefist esimese viie minutiga välja löödud, küll aga võidaksin ilmselt järjest kõik Õhtusöök viiele saated, sest kes siis toorest liha sööb, eks.

Kroonika huvides tähendame siia üles ka punaveinid: Delta Vineyard Pinot Noir 2007, Villa Maria Cellar Selection Pinot Noir 2008 ning Villa Maria Cabernet Sauvignon Merlot 2003. No ei saa minust Uue Maailma Pinot´de austajat, kuigi VM oli minu jaoks nõtkem ja joodavam kui Delta väävline ja terav, mu meelest väga uusmeremaalik Pinot. Aga teadust on vaja teha ja vaenlast vaja hävitada. (varem joodud Vicar´s Choice ja Clos Henry Pinot´d on mu veendumust samuti kinnitanud).

Seda, et magustoiduks oli hapu kook ja magus vein (Eva, õnneks mitte sinu saadetud!), ma päris täpselt enam ei mäleta. Hää, et külalistele taksot tellides maja numbergi meelde tuli... :-D

Assüüria kana sumahhi ja jogurtiga

2011-01-30T17:33:00.004+02:00

Siinses seltskonnas on käimas kanatrall. Sai kusagil välja lubatud, et minu kaudu talukana ning -kukke hankida saab ja hopp, esimene tellimus oli kohe koos. Ma võtsin endale esimeseks katsetuseks nii kana kui kuke, kukeke ootab hetkel veel vormistust. Kana üle oli meel nii hää, et ei tahtnud teda niisama klimbisupi sisse surada. Ja vaat siinkohal pean ma rääkima Josephist.

Joseph on see mees, kes me turul Lähis-Ida ja Vahemere nasvärki müüb. Ütle ainult, mida ja mees muretseb. Sumak/sumahh, tahhiini, granaatõunasiirup (mitte see magusam, vaid hapu), hele ja tume bulgur, kikerherned. Ja kaupa tuleb muudkui juurde. Ma ei räägi seda sugugi mitte kaubandusliku teadaandena, vaid pigem jagamaks oma rõõmu ühe sellise kaupmehe üle, kellega iga päev jutud muudkui pikemaks venivad. Vedasin oma L-Ida kokaraamatu ka tema juurde, et koos näpuga järge ajada. Joseph on liibanonlane ning seetõttu jagab ka ise oma kandi retsepte justkui varrukast.

See kana sai ka oma vormistuse sealtsamast raamatust: Dajaj souryani ehk kana jogurtiga Assüüria moodi. Minu jaoks täiesti uudne lähenemine - kastme põhimaitseaineks on sumahh ning lõppviimistlus tehakse jogurti ning jahvatatud mandlitega.

Dajaj souryani

1.5kg kana, tükeldatuna

4 spl võid

1 sibul

1 roheline paprika (ma kasutasin meie turu maitseainetelgist ostetud kuivatatud rohelise paprika helbeid - andsid tugevamat maitset)

600ml kanapuljongit

soola-pipart

2 spl sumahhi

2 spl jahvatatud mandleid

300 ml maitsestamata jogurtit

Garneerimiseks cayenne pipart ja vürtsköömneid (mina kaunistasin hoopis roh.sibula ja granaatõunaseemnetega)

Pruunista kanatükid pannil või sees, tõsta pannilt ära. Hauta pannil sibul ja paprika, lisa puljong, sumahh, sool.pipar ning kanatükid, kata kaanega ja hauta 45-60 min või kuni kana on läbinisti pehme. Tõsta kana vaagnale ja hoia soojas.

Sega vähese külma veega jahvatatud mandlitest pasta ja lisa see hautamisvedelikule. Lase keema tõusta, tõsta tulelt ja lisa jogurt. Kalla kaste kanatükkidele ja serveeri bulguriga.

Kui ma Josephilt sumahhi ostsin, küsis ta, et kuidas ma seda tavaliselt kasutan. Kebab ja igasugused hakklihasegud, vastasin. Ja Joseph jagas oma nippi: valge sibul viilutada hästi õhukeselt, petersell hakkida, lisada soola ja sumahhi. Lasta seista ning serveerida lisandina igasuguste grillroogade või miks mitte ka sellesama kana juurde.

Peab ütlema, et tulemuseks oli täiesti teistsuguste maitsetega roog. Sumahh ja jogurt andsid hapukust, mandlid omamoodi tahedat maitset, granaatõunaseemned ja sibul seal peal värskust. Talukana vajus kahvli all mõnusalt laiali ja bulgur sidus kõik maitsed kokku. Josephi sibulasalatit tegin ka (vt kanakoiva peale), aga keegi oli salaja peterselli kapist ära vinnanud, seega sai salat ainult sibulast ja sumahhist.

Kahju, et mul sinna juurde liibanoni veini polnud. See liibonlane, mida eelmisel õhtul Tuuli juures jõime, oleks vast isegi sobinud, mis sest, et üsna tugev punane - ka sääraselt haudunud kana vajabki veiniks julgemat valikut.

Et üks hull õun nii hea võib olla...

2011-01-27T13:47:00.000+02:00

Ma juba kobisesin siin eespool sellest Gusto raamatust, et uskumatult tore lugemine (ehk peaks pisikeses kirjas ka mainima, et ostsin selle poest ja ei kasutanud tuttava kirjastaja abikaasa pakutud võimalust raamat omahinnaga saada. Seda ikka säilitamaks sõltumatust ja võimalust raamatu kohta vabalt arvamust avaldada, sest mina maksan oma raamatute eest ise :-D).

Täna hommikuks olen raamatuga jõudnud viimase peatükini ja väljendan endiselt suurt rahuolu, kui kohatised korrektori apsud trükivigade näol vahele jätta. Nojah, ehk muutub kohati tüütuks ka kasutatud kirjanduse puhul venelaste üllitiste poole kaldumine, samas on see ka päris naljakas, sest kulinaarkultuursed erinevused on ikka mäekõrgused, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Teemaks on hoopis hull õun ehk melanzane. Naljakas, et ma pole kunagi taibanud uurida, kust tuleb baklažaani itaaliakeelne nimi. Itaalia keelt põgusalt õppinu oleks ju võinud taibata: mela insane ehk hull õun. Ja kõik, mis on hull, peast pehme, segane või muidu häiritud orientatsiooniga, mulle meeldib. Nii nagu ka kõik, mis on lihtne ja ei eelda köögis kuut kätt.
Tegelikult ei ole selles kombinatsioonis baklažaan-tomat-juust midagi uut, raudselt on igas kollektiivset alateadvust jagavat blogis midagi säärast üleval, aga kordamine on tarkuse ema nii nagu närimine on seedimise isa.

Niisiis tuleb baklažaanid (pigem kitsukesemad, mitte need kesktalvised pommid) poolitada, viljalihale noaga ruudustik sisse vedada, pikkida küüslauguviiludega ning lõikepind allpool pannil oliivõlis praadida. Seejärel aseta baklažaanid ahjuvormi, soola-piparda, kata tomativiilude ja juustuga (siinkohal on eriti hää näiteks suitsusuluguni) ning küpseta ahjus vast umbes 20 minutit. Kui tundub, et juust liiga pruunistumas on, kata vahepeal vorm fooliumiga.
Ma eelistaks siia kõrvale krõbedat lavašši ja valget veinikest, aga mõni noor ja mahlane punane läheb kah.
Täiega hull õun :-)

Uskuge või mitte: hapukapsapizza

2011-01-24T13:23:00.000+02:00

Mul ei olnud sugugi plaanis sellest pizzast üldse rääkida, aga kuna ühel ööbikute kogunemisel see kogemata jutuks tuli ja inimesed ei kukkunudki imestusest toolilt maha, siis saagu see lugu ka avalikustatud.

Pizzat teeme me kodus vast kord kuus. Mul ei ole mingit pizzaahju, pole pizzakivigi, kaugel sellest, rääkimata San Marzano tomatitest või Mozzarella di Buffalast, mis õige pizzaga nagu sukk ja saabas kokku käivad. Aga kuni ma seda omas kodus oma inimeste rõõmuks teen, siis pole kellelgi ka midagi kobiseda.

Nii et mõnel hääl pühapäeval kääritakse käised ja pannakse pizzataigen kerkima: pakk kuivpärmi 1 cupi leige vee ja lusikatäie suhkruga seista, kuni kerge vaht peale tekib, siis lisada spl oliivõli ja segada-sõtkuda hulka 2.5 cup 00-jahu. Ei midagi erilist.

Erilised on hoopis katted, mis meil välja kujunenud. Näiteks esimesel Itaalia-reisil kõige turistilikumas pizzerias söödud suitsujuustuga pizza tuli koju kaasa. Kuna siin ei ole võimalik suitsutatud scamorzat või provolonet igapäevaselt osta, käib ka tavaline kadaka juust, aga no kesse küsib, kui inimesele maitseb.

Või siis bolognese kaste, mis mul sügavkülmas aeg-ajalt valvel on. Tõstad paksuks tahenenud kastme lusikaga pizzale, et see siis kuumas ahjus üle taina laiali valguks ja tulemuseks on eriliselt tahe ja toekas pizza.

Siinkohal tuleb mainida, et pizzapõhi on mul ikka imeõhuke, neid pakse pannipirukaid, mida pitsaks nimetatakse, ma ei armasta. Ja ahjuplaat koos pizzaga tuleb asetada tavalise praeahju põhja, mitte restile, ahi ise aga peab olema maksimaalselt kuum.

Nii et koduste pizzade puhul armastan ma loomingulisust ja vaba lähenemist rohkem kui klassikat. Seega ei ole ehk väga imelik, et paar nädalat tagasi jälle tainast kerkima pannes tundus hapukapsas ja kappi jäänud põdravorsti jupike absoluutselt proovitav kombinatsioon.

Asi algas tavaliselt nagu ikka: taigen rattaks, tomatikaste peale. Ja siis tõstad toorest, seda hästi peenikest Uus-Kongo kapsast tainale ning loobid vahele õhukesi suitsuvorstikettaid. Uskuge mind, selle tegevuse juurde lubasin ma endale, et säärast pühaduserüvetamist ma küll blogisse ei pane :-) No ja siis juust kõige peale ja ahju.

Kui pizza ahjust tuli, oli esimesest ampsust selge, et kogemata sündinud kombinatsioon kujuneb uueks lemmikuks. Kapsas oli ahjus parasjagu kuuma saanud, aga säilitanud oma kerge krõmpsuvuse japõdravorst oli pealt kenasti krõbedaks tõmmanud.

Nii et kaevake mu peale või pizzakonsortsiumisse, aga mulle maitses!

PS. ma ei soovitaks seda proovida suvalise kapsaga, kuna mu meelest on antud juhul iva just Uus-Kongo hästi õhukeses ja pikanarmalises sordis, mida praegu ka näiteks Prismadest saab.

Pasta sidruni ja peterselliga

2011-01-23T16:08:00.005+02:00

Mingis naisteajakirjas oli kunagi väga lühikest aega rubriik, et "mis sul külmkapis on?". Kahju, et lühikest aega, kuna minu jaoks oli igal juhul huvitavam uurida teise külmkapi sisu kui kosmeetikakotti. Seal ei saa ju väga palju erinevusi olla, kõigil on kotis ripsmetušš, peavalutabletid ja näpitstangid.
Novot ja oma suures edevuses oleks ma valmis ka oma külmkapi sisu ette näitama. Sidrunit on seal alati, niisamuti kui peterselli. Enam või vähem kuivand jupp parmesani on ka (sõltuvalt sellest, kas viimane kasutaja jättis jupi laokile või pakkis sisse). Külmkapi kõrval vähem külmemates oludes on küüslauku. Pastat on kohe kindlasti ja oliivõlita poleks ka ilmselt meie planeedil elu.
Nii et järgnevat pastat saab valmistada isegi siis, kui peaks veel sama palju lund sadama ja me ei saaks enam kunagi enne suve välisust lahti. Halleluuja.
Võtke siis oma kappidest ka needsamad petersell, küüslauk, sidrun, parmesan, õli ja pasta ja pange pott tulele. Kuni vesi keema tõuseb, tehke nelja esimese osisega sihipäraseid toiminguid, st hakkige, purustage, pigistage ja riivige. Panni peal kuumutage veidi õli ja selle sees küüslauk ning pool petersellist (kindlasti mitte ei tohi praadida, vaid pigem kuuma õli sees hautada). Pasta (eelistatult spagett) keetke al denteks, kurnake ja visake pasta pannile. Ülejäänud petersell peale, sidrunimahl sisse, ports taldrikusse, juust peale ja vein klaasi.

Nimetet lugu sai pühendet turumutt Teelele, kellele meeldib KA sidrun. Kõks, murututt!

Lemon curd

2011-01-23T12:10:00.007+02:00

Ma olen nüüd kohe suisa uhke enda üle. Nimelt mina ja muna, meie ei saa kohe mitte läbi. Mitte et muna õpetaks kana, vaid et kana on pliidi ääres tavaliselt nii hajameelne, et ükskõik, mida ta ette võtab (näiteks hollandi kaste või jäätisepõhi), on tulemuseks omlett. Üldjuhul ma lihtsalt ei suuda tabada seda hetke, kus munasegu hüübima hakkab ja tükki läheb. Nii et näiteks hollandi kastme (mitte et ma seda tihemini kui paar korda kevadel-suvel teha viitsiks) puhul on juba tavaks saanud, et esimene sats läheb kraanikaussi ja teise satsiga olen juba ultratähelepanelik. Jäätisepõhjaga, kui ma miskipärast otsustan seda korrektselt teha, st munakollaste ja koorega, on sama nali.

Ja nüüd siis see lemon curd. Ma armastan lemon curd´i. Seda "ma armastan" lugege imalmagusal, sensuaalselt venitatud toonil, umbes nagu kolm Nigellat laulaks värisevi hääli hosiannat. Imalmagusast on muidugi asi kaugel, sest minu lemon curd on hambaidkrigisemapanevalt magushapu. Ma olen proovinud erinevaid retsepte, mõni sisaldab isegi maisitärklist (õudne, eks!), mõni otsustab kohe sidruniomletiks hakata, mõni on mu juurde tulnud poest (Marksi ja Spensseri nn. sidrunikohupiim). See konkreetne on nüüd pärit Nami-namist ja oh käpardi õnne, toimib! Ma ei hakka retsepti siia ümber tippima, ütlen vaid, et tehke samm-sammult täpselt seal kirjutatu järgi ning õnnestumine on garanteeritud. Kui teised retseptid on olnud kohati kleepuvad ja vahel tihked (mistõttu ma neid siin avaldanud ei ole), siis see sai uskumatult kohev ja vahuline. (Tuuli, ma tean, sul on ka retsept üleval, seda ma pole veel proovinud).

Eile sai tehtud seda lemon meringue pie jaoks, aga kuna kook sai otsa enne, kui fotoka aku end täis laadis, siis koogist räägime mõnel teisel päeval. Täna hommikul võtsin kätte ja jätsin koogi ebahuvitavamad osad kõrvale ning tegin lihtsalt veel ühe portsu lemon curd´i. Jumalik võie, ükskõik, kas sul on kannatust selle alla üks sai röstida või seisad lihtsalt, lusikas käes, külmkapi ees.

Toit on toit on toit. Dream team Juuri+Sfäär

2011-01-20T08:45:00.011+02:00

Toit on toit. Toit on kõhutäide, kui peale sööki on kõht täis ja meel hea. Aga kui sind peale taldrikutäie sapaste söömist haarab mingi täiesti eriline meeleseisund, siis on raske piirduda sõnadega "oli hea toit, aitäh, kõht on täis".

Mina olen igatahes liimist lahti. Totaalselt. Süüdi on kaks meest, üks taldrik ja kolm veini. Kaks meest on Perttu ja Toomas, kokku võetuna Juuri ja Sfääri dream team. Üks taldrik on kaetud kolme sapasega ja kolm veini täiendavad igaüks oma sapast. Kes õllemeelne on, sobitab iga ampsu juurde ka väga edukalt õllekesi, aga ma olen seda meelt, et nii väärikad suutäied väärivad siiski veiniga õilistamist.

Lauri Laan tegi jälle kõik pildid ise

Vahel on nii, et isegi parima fotograafi käsi väriseb ja pilt jääb tegelikkusega võrreldes kahvatuks. Esiplaanil on põhjapõdrasüda jõhvikakeedisega, paremal maapirnipuding puravikupastalehega ja taga pisipliinid külmsuitsuhaugitartariga. Veinid, mis iga sapast vääriliselt täiendasid, olid vastavalt Sierra Cantabria (Rioja crianza), Livio Felluga Charis ja Agnusdei Albarino (Rias Baixas). Õhtu kuldne kolmnurk oli raudselt soolane süda, hapu pohl ja iirismagusa varjundiga rioja.

Jalad tõusid maast lahti ja siiamaani pole veel maha tagasi jõudnud. Ma ei hakka parem suuri sõnu tegema, vaadake pilte või minge ise kohale. Juuri sapased on Sfääri menüüs ainult selle laupäevani.

Kel infot väheks jäi, siis Juurist olen ma õilmitsenud siin ja Sfäärist seal. Nende ühisprojekti kohta saab lugeda FB-s või kodulehel.

Kuidas Aino Kaerajaaniga kohtus

2011-01-18T20:15:00.005+02:00

Kelle ootused pealkiri kõrgele kruvis lootusega lugeda vanaproua Aino pühapäevasest rahvatantsutunnist, peab pettuma. Nüüd ma räägin hoopis Helsingi restoranist Aino, kes võttis vaevaks oma kokad ja õllemenüü mõneks ajaks Tallinna Kaerajaani külla tuua.
Aino asub Helsingi ilmselt kõige turistilikumal tänaval - Pohjoisesplanadil, Kaerajaan teadagi Tallinna kõige turistilikumal väljakul - Raekoja platsil, seega on neil ilmselt teineteisega nii mõndagi jagada. Üldiselt kiputakse arvama, et turisti teele risti või põiki jääval restoranil pole pakkuda midagi muljetavaldavat. Aga on see siis eesmärk omaette? Või miks peaks iga hinna eest muljet avaldama? On hetki, kui sul on vaja oma Austraalia tädi või Kanada onu välja õhtustama viia ja kalli kauge sugulase kindlaks sooviks on kord jälle neid päris eesti maitseid tunda saada. Kaerajaan on sellistel puhkudel ilmselt üsna kindla peale minek. Lihtsad, vigurdamata maitsed, mis rõõmustavad ühtlaselt kogu perekondlikku kogunemist alates kolmeaastasest Ken-Kevinist kuni vanatädi Ermeliineni.
Ainol on Helsingis üsna samasugune roll täita - toita pigem linna külalisi, kui elanikke. Aga külalised ei pea mitte pettuma, Aino tuleb Soome toidukultuuri hoidmise ja tõlgendamisega päris tublisti toime. Aino peakokk Ali Suviala viimase aja väljakutseks on õlu toidus ja toiduga ning kindlasti ei piirduda seal Soome niigi laia õllevalikuga, vaid pruulitakse ühes väikepruulikojas ka kuusevõrse-rukkiõlut. Nii et Aino-meestel fantaasiat juba jagub, samas jäävad nad kindlasti oma fantaasialennuga kindlasti Soome väga traditsioonilise köögipärandi piiridesse.
Eelmisel nädalal külastas Aino tiim Kaerajaani, tuues kaasa oma õllepõhise kolmekäigulise menüü, mida Kaerajaanis kuni 13.veebruarini maitsta saab. Tegemist on esimese saadikuga mitmetest Soome restoranidest, kes lähiajal Tallinna restorane vallutama tulevad.
Kolmest käigust esimene on pardirind viigimarja-ürdisalatiga. Kui Helsingis saab selles salatis maitsta soome parti, siis Tallinnas peab leppima välismaise, kuigi mitte Soomest pärit, pardiga. No ei ole meil veel kohalikku rinnakat parti, ei ole... Sellegipoolest maitseb pikalt ja madalal temperatuuril küpsetatud pardirind õrnalt ning ürdisalati estragonileheke üllatab mõnusa värskusega.

Minust ei ole üleöö profipiltnikku saanud. Pildid tegi Lauri Laan.

Kui eelroog jätab ehk liiga turvalise ja anonüümse mulje (rahvusvaheline part rahvusvahelise viigimarjaga - olgugi et õrn ja maitsev), siis pearoog - tasa ja targu õlles hautatud lambakeps (või kuidas te nimetate lambakoiva alumist osa?) on sõna otseses mõttes ja parimas tähenduses suus sulav. Lamba imepehmet, kahvlile kuuletuvat tekstuuri täiendavad vaat et krõmpsuvad kaalika-porgandikuubikud. Nonde kuubikute eest teeks ma hää meelega eraldi aplausi - kui lapsed näiteks lasteaiast saati igasuguse püdelaks keedet aedviljahautise asemel seesugust iseloomu ja selgrooga juurikat saaksid, oleks nende suhtumine ilmselt hulga soosivam. Rohkem al dentet, prouad kokatädid!

Kuna kogu menüüd läbisid kaaslasena Saku gurmeeõlled, siis esimese käigu nisuõlule ja teise käigu punase õlule järgnes magustoitu saatev Saku Porter. Viimane neist polnud sugugi paha valik - desserdiks serveeritud üsna ühetooniliselt magus datlikook sai muidu ehk samuti magusapoolselt õllelt ootamatult ergutust. Olgu see Saku ja soomlaste liit siis sümboolne algus ja sujuv sissejuhatus Soome restoranide algavale Tallinna dessandile.

Edasi läheb juba vingemate jõnksudega: Kui Aino ja Kaerajaani kohtumine oli kulinaarse Tivoli turvaline hobukarusell, siis päris kohe-kohe, 20.jaanuaril alustab oma visiiti Sfääris kilkeid ja peapööritust esilekutsuv Juuri - kulinaartivoli rollercoaster ning taevastesse kõrgustesse viib Micheliniga pärjatud Luomo, kes kindlasti me gastronoomilist silmapiiri avardava vaaterattaringi teeb restoranis Ö.
Julge hundi rind olla rasvane, julge toidublogista sulg on aga alati terav, rasvasest lõuast hoolimata. Nii et stay tuned, Juuri ja Luomo jutud on tulekul, sinna vahele aga toidusaadik Taanimaalt: Krebsgarden. Kui lugedes aga vastupandamatu vajadus kõike oma käe ja keelega katsuda tekib, siis olge lahked, külalisrestoranide menüüd on võõrustavates restoranides peale avalööke lähiajal kõigile kättesaadavad.

Igatalvine äng ja hala

2011-01-09T14:32:00.002+02:00

Ei ole mõtet teeselda ja halva mängu juurde head nägu teha: ma ei armasta talve. Kasutaks hea meelega sõna "vihkan", aga nii tugeva emotsiooni jaoks olen ma lihtsalt liiga jõuetu. Jõuetu ja sellest kaamosest peaaegu et poolsurnud.
Ma aktsepteerin inimesi, kellele talv meeldib, ega see nende teha pole, et nad natuke teistmoodi on ja üldiselt on nad täitsa toredad inimesed. Ma peaaegu et aktsepteerin ka neid paduoptimiste ja reipusest pakatavaid napakaid, kes silmade särades lumelabida varsi murravad ja kinnijäämisega riskides poodi järgmise järele sõidavad. Aga midagi pole teha, mina ja talv ei saa hästi läbi.
Talv on surm, kooma ja tardumus. Ma püüdsin enda jaoks paratamatut seeditavaks teha ja müttasin terve eelmise nädalavahetuse õues. Kõige meeldivam asi selle juures oli tuppa tulemine. Vähem meeldivam oli esmaspäeval sellele müttamisele järgnenud üks teatud põletik, mis üldjuhul külma tagumiku ja märgade jalgadega paaris käib. Väga tore tõesti. See kinnitas mulle, et vägisi ei saa endale midagi meeldivaks teha, keha hakkab vastu.
Talve ainus meeldiv külg seisneb toidus: mida külmem, seda õigem ilm näiteks polenta, juustufondüü, ulukiliha, lambakintsu ja ohjeldamatute pudelite punaveinide jaoks. Ainult talvel tundub normaalne ronida voodisse tassitäie kakaoga, mis sisaldab sama palju armanjakki. Ainult talvel on sobiv alustada hommikut juustust nõrguvate ahjusaiadega. Nii et seda külge ma talvest siiski armastan.
Aga tulgem tagasi minu seisukoha juurde, et talv = tardumus. sattusin praegu mingit raamatut lapates minu jaoks kohutavalt ilusale pildile, kus hilissügisele paadisillale on tõmmatud kaks kummuli paati, vesi paadisilla all on aga vihmatibast täpiline. Naljakas. Kõik need talvereipad inimesed, kes praegu õues suuski alla panevad, peaksid sellist ilma tõeliselt masendavaks ning telliksid isegi garaažini jõudmiseks takso, aga mulle seesugused ilmad meeldivad. Mulle meeldib kõik, mis algab aprillis ja lõpeb novembris. Kevadine lumeminek, suurvesi, räämas põllud. Tuhandepealised lagleparved Matsalu roostike kohal. Üha varasem hommikuhahetus.
Noh, suvi meeldib muidugi ka kõige taandarenenuma kujutlusvõimega inimesele, sealhulgas ka mulle. Suvel on jälle vaja hulk saari ja majakaid avastada, telgis magada ja teepeenral metsmaasikaid kõrre otsa ajada.
Või siis see sügis alates vananaistesuvest, seenemetsast kuni hilissügise kõdulõhna ja vihmahõnguni. Igal juhul on ka sügise viimastes päevades rohkem elu kui selles kesktalvises tardumuses.
Kuidagi tuleb see aeg muidugi üleelatavaks teha. Eile sibulat koorides panin kõrvale esimesed sibulakoored, mõeldes lihavõtetele, mis seeläbi enam nii kaugel ei tundugi. Peale kohustuslikku jõeäärses lumes sumpamist (seal kusagil oli kunagi jalgrada) veetsin mõnusa tunni ürdiraamatuga, otsides tulevaks kevadeks uusi ideid, mida potti idanema panna. Noh ja Fred Jüssi Cardiumi plaat on ka asi, mis juba viiendat aastat linnulaulu enne õiget aega tuppa toob. Nii et talv saab läbi ja üle elatud oodates esimesi musträstaid, suurvett ja kulupõletamise vinet. Elame veel!

Uus hää harjumus: türgi kohv. Gusto ka.

2011-01-03T18:34:00.002+02:00

Hääd harjumused on need, mis endale meeldivad, isegi kui need sisaldavad voodis kohvi joomist, pikali lugemist, klaaskommide närimist või muud säärast, mille pärast on sul oma vanuse üle hea meel - pole kellegi asi näägutada ja näpuga näidata, isegi kui su harjumus pole arukas või viisakas.
Ma ütlen ausalt, et olen veetnud hulga aastaid puhkepäeva hommikuid voodis unistades kohvist, mis ise valmis saab ja öökapile kõnnib. Aga see pingutus, mida selle nimel teha, kolistamine nõudega, kannu mulksumine, piima vahustamine - isegi kui ma viitsiks oma pooleldi magava hülgekeha voodist kööki venitada, ärkaks kogu selle ettevõtmise peale üles isegi naabrid, omadest rääkimata.
Nojaa. Niimoodi olen ma terve teadliku elu viselnud vabadel hommikutel voodis küljelt küljele. Kuni selle jõulu esimesel pühal, mil ma jälle loomulikult isegi enne kassi ärkasin, meenus, et hää inimene Tiiu oli mulle jõuludeks oma Türgi Maitse poest kena paki kohvi kinkinud. Türgi kohv olla nii peene jahvatusega, et sellest saab vabalt ka vana head pätikat teha. Taevane õnnistus ja uus hea harjumus saabuski türgi kohvi kujul: isegi maailma kohmakamal naisel õnnestub hiilida kikivarvul kööki, panna vesi keema, tõsta tassi lusikatäis kohvijahvet, kallata vesi peale ja ronida tassiga voodisse veel enne, kui ase jahtuda jõuab.
Nii olengi ma nüüd mõlemad pühadenädalavahetused teinud, peaaegu et oodates enne teisi ärkamist, et täita oma äraleierdatud puhkepäevaunistus - tass kohvi vähese vaevaga voodisse, ilma et kogu pesakond selle peale üles tõuseb ja praemuna nõudma hakkab.
Teine hää pühadeaja kaaslane on olnud Gusto. Oi kui hää meel oli jõuluks saada raamat, mis räägib mitte ainult (itaalia) toidust, vaid kogu söögikultuurist, -ajaloost, -kujunemisloost läbi Rooma palverändurite, Genova kalurite, Emilia vasakpoolsete ja Toskaana talupoegade. Lõpuks ometi üks üllitis, mis ei libise pealiskaudselt üle "kummale poole teed ma basiiliku istutan" (Fr Mayes) või ei keskendu keskea piinade käes vaevleva naise oliivirännakute (Drinkwater) ja nii edasi ja nii edasi.

Tihe tekst, täis viiteid, seoseid, tsitaate. Just see, millest olen puudust tundnud - parasjagu neutraalse võõramaalase pilguga kirjutatud, et haarata võrdselt kõik maakonnad, samas siiski täis piisavat pühendumist, et raamat nauditavalt kokku panna. Soovitan soojalt peatüki kaupa vaiksel hommikul koos tassi türgi kohviga.

Aasta parimad...

2011-01-02T11:23:00.009+02:00

Ei saa see uus enne tulla, kui vana on kokku võetud, sisse pakitud ja kapi otsa tõstetud. Siis saab ka rahumeeli uusaastalubaduste kallale asuda. Mida aasta edasi, seda vähem ma küll luban, aga mingi võlu selles vanasse aastasse tagasivaatamises ja uueks aastaks kõige puhta, eesrindliku ja ebareaalse lubamises siiski on.
Niisiis, AASTA 2010 PARIMAD on (kategooriad on koostatud ainult minule endale oluliste näitajate põhjal)

aasta tegija on Eestimaa loodus, kolme sõnaga lumi, suvi ja seened. Ja jälle lumi. Loodus (kõlab pateetiliselt, aga no mis sa teed) oli läinud aastal nii kõva tegija, et sellele pühendan kohe järgmise eraldi loo.

TOIT

aasta ekstaatiliseim toiduelamus restoranis: küüslaugu, oliivõli ja rosmariiniga praetud kaheksajalg Delicias. Nii lihtne, nii täiuslik, nii lähedal tõelisele!

aasta ekstaatiliseim toiduelamus koduköögis: Vahuri meisterdatud biltong - tuttav tooraine täiesti ootamatus vormistuses

aasta üllataja tooraine: esmakohtumine kogritsatega. 40% ärevust (kas ikka kupatasin piisavalt), 60% elevust (milline tektsuur, milline maitse!) - Vernantsilt tuleb sel kevadel salapaigad välja pressida :-)

aasta taasavastatud tooraine: sea kõhutükk. Jõulupraeks sai seda hautatud 8 tundi 100kraadiga ja tulemus oli lihtsalt kirjeldamatult magus ja suussulav.
aasta terviklikuim restoranielamus: Põhjaka. Väike maamõis põlispuude all ja kulinaarselt üdini siirad kokkmehed.

aasta meeldejäävaim õhtusöök: Ede ja Vahuri juures õunapuude vahel ühel hilisel augustiõhtul - magusmõru tasakaal mööduva suve ja algava sügise vahel
aasta vein: Sella &Mosca I Piani bianco, Isola dei Nuraghi IGT. Ei midagi udupeent - lihtne värske valge sardiinia veinikene, mis sobis absoluutselt iga suveõhtu juurde. Oleks ebaaus nimetada aasta veiniks mõnd kallist või haruldast veini, kui see tubli sardiinlane veetis meiega pea veerandi aastast, selle kuuma ja ilusa veerandi.

MUUD MEELELISED ELAMUSED

aasta vingeim ettevõtmine: Katusekino! Need südasuve südaöised kokteilid ja filmid...
aasta plaat: Regatt. Jah, see on nostalgiajõe peavoolu pidi looviv plaat, aga miks peaks häbenema lapsepõlve parimaid lugusid, eriti veel nii ägedate poiste poolt uuesti sisselaulduna?
aasta raamatud: Viivi Luige "Kõne koolimaja haual, artiklid ja esseed 1998-2006", Kalev Keskküla "Elu sumeduses" - ilmselt soosis see hektiline aasta sääraseid lühivormis, sügavamat süvenemist mitte-eeldavaid raamatukesi. "Elu sumeduses" sai loetud veel enne, kui... Pärast enam üle lugeda ei tahtnudki, vara veel.
aasta etendus: Linnateatri Keskööpäike, geniaalne ja sürr!
aasta muusikaelamus: Buena Vista Social Club Solarises - hoolimata paratamatult uuenenud koosseisust siiski täis eksootikat ja rauget lustimist.
aasta mängutuim lugu (ja nii juba teist aastat!): Paolo Conte Via con me
aasta film: Le Quattro Volte Null taustamuusikat, null dialoogi, kirjeldamatu elamus. Calabria (ja see film) on Itaalia vaste minu Kõpu metsale. Treiler siin.
aasta pidu: triple-sünnipäev Tigus: too lõunamaine öö nii olustiku kui õhustiku mõttes

MÕRU PILL

aasta vaenlane: Botaanikaaed, kes uskumatult ebasõbralikult, muid võimalusi kaalutlemata jõuga oma territooriumi aiaga sulges ning sellega Kose-poolsele elanikkonnale ligipääsu igaveseks ära lõikas. Jõhker, põhjendamatu ja uskumatult rumal teguviis. Pmtselt võiks seda võtta kui isiklikku rünnakut vaimsele ja füüsilisele tervisele.
aasta kaotus: meelerahu ja perspektiivitunne. Suured ideed kipuvad pihustuma argistesse toimetustesse. Tõrvikut on raske kõrgel hoida, kui oled kõrvuni argimudas. Aga lootus sureb viimasena :-)
aasta pettumus: seened. Mis sest seeneuputusest tolku on, kui inimene metsa ei jõua? Õnneks üht-koma teist ikka kogunes, aga kuuseriisikate riiulil on tühi koht.
aasta puudujääk: aeg. Aga aega on vaja, et mõte lendaks ja vaim lehvitaks. Ilma ajata oled justkui kana takus, nokid ninaesist ja muretsed ainult homse pärast.

Niisiis läinud aastale tagasi vaadates ei oska ma uuelt aastalt oodata midagi enamat, kui aega, et nautida sõprade seltskonda, hääd toitu ja jooki, aega, et jõuda paikadesse, mis laevad ja maandavad, aega, et lasta vaimul luua ja lehvitada.

Hääd uut aega!

Ma kolin nüüd mõneks ajaks mujale.

2010-12-12T18:40:00.006+02:00

Nüüd on selline lugu, et ma olen 24/7 turul. Päriselt ka. Tegime turu lahti, aga no valmis pole see veel kaugeltki mitte. Seega on tööpäevad pikad nagu ööpäevad ja pühapäev on mõneks ajaks unustatud mõiste. Ega ma ei kurda tegelikult, aga seda peab küll kurvastusega tunnistama, et siin blogis tegutsemiseks pole enam ammu aega.

Aga teie ärge kurvastage. Kuna reaalis on mu dom ja uulitsa nüüd Sadama turg, siis virtuaalis on mu blogistiliseks eneseväljenduseks turu blogi. Asjale on vaja hing sisse ajada ja kus siis veel oma turu-teemalisi emotsioone, mõtteid ja plaane jagada, kui mitte turu blogis!

See ei tähenda, et ma siinse blogikodu hülgaksin, eks ma käin siin ikka tolmu pühkimas, jorisemas ja hambaid pesemas nagu kodus ikka. Aga kogu toidu-teemaline aur kulub lähiajal ilmselt sinna teise elu sisse puhumisele. Retseptid, mida Sadama turu kraamist teen (sest milleks mujale raha viia, kui ise oma meele järgi turu tegid :-), saavad avaldatud blogi kõrval kokaraamatus.

Mul oleks väga hää meel, kui teie, kes te siin minu seltsis olete hästi aega veetnud, lingiksite oma blogrollidesse lisaks peastpehmele ka Sadama turu blogi. Ning võtaksite seal sama armsasti aktiivselt sõna kui siin seda teinud olete. Mul oleks tõesti hää meel. Musta auku ja tühja kohta on ju kangesti kole kirjutada :-)

Niisiis, lugupeetavad, linkimist alga: http://www.sadamaturg.ee/blog/

Kõrvitsa bolognese

2010-11-28T21:59:00.002+02:00

Vaatasin Juliani saadetud muskaatkõrvitsale otsa ja mõtlesin, et ei ühtki kõrvitsarisotot ega püreesuppi enam sel aastal! Mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga no kaua võib, seltsimehed.

Ja siis välgatas - hää bolognese sisse ja bešamell peale!

Kui mina suudan bologneset ja bešamelli ilma retseptis näpuga järge ajamata valmis keeta, suudate teie ka. Kui ei suuda, otsige mõni aus alusretsept, aga vihjeks võin niipalju anda, et põhiosiseid (korralik veisehakkliha!) pannil ette praadides lisan ma suts kaneeli, suts suitsupaprikat, triple koguse küüslauku, peotäied ürte ja mis kõik maitsed paika lükkab: fenkoliseemneid. Siis saab bolognese kaste selline, et limpsid juba enne toidu valmimist kõhu täis.

Bešamell omakorda armastab muskaati. Ja palju juustu, seda võid lahkesti tavaretseptiga võrreldes topelt panna. Ma kahtlustan, et neid kiduraid bešamelliretsepte treivad mingid ihnsad koolikokad, kes juustu veel hää meelega juustulaadse tootega asendaks. Mul oli õnneks mingi karbi põhjas jupp gruyere'i, see annab kastmele õige pikantse meki.

Ok, ja kui need kastmed on pliidil valmimas, tuleb poolitatud ja seemnetest vabastatud muskaatkõrvits korraks võiga üle määritult ahju eelküpsema panna.

Kui kõrvits poolpehme, lao see peaaegu bologneset täis ja kata bešamelliga, kõige otsa ohtralt peoga riivatut parmesani ning paarikümneks minutiks ahju 200 kraadiga tõmbama. Sa peaaegu et kuuled, kuidas juust sulab ja kaste mulksub, muidugi kui su kõhu urisemine sellest üle ei käi...

See roog on nüüd kohe kindlasti käesoleva sügise üllataja - lasagne tundub säärase kõrval lihtsalt üks igav kuhi pastat. Kõrvits on ahjus kastmega mõnusalt läbi imbunud, juust venib portsu lõigates ahvatlevalt justkui kaalujälgija unenägu ja pudel Tšiili syrah'd läheb roa kõrvale justkui hundi kurku. Jälle 1:0 sügise väravasse!

Koivad ahju ja punuma!

2010-11-26T21:38:00.000+02:00

No olgu taevased tänatud, lõpuks ometi on pardikoivad ka lihtinimese käeulatusse antud. Me hää Prisma pakub neid Rannamõisa märgistatud pardikoibi seesuguse igapäevase iseenesestmõistetavusega, et oleks patt mitte osta. Seda enam, et pardikoib on jällegi üks seesuguseid roogasid, mis ahju pannes ise end valmis küpsetab.

Ausalt, pardikoiva confit kõlab küll udupeenelt, aga tegelikult pole sul vaja teha muud, kui koivakesed soolaga hõõruda, loorberilehe ja tüümianiokstega vaheldumisi laduda ja ööks külmkappi jätta. Hommikul on veelgi lihtsam - lao needsamad kepsutajad tihedalt ahjupotti, keera ahi korraks tippkuumusele ja kui pott juba huugab, siis jäta paariks-kolmeks tunniks mitte enam kui 150 kraadi juurde sulama. Justnimelt sulama, sest nii voolab nahaalune rasv välja ja hoiab küpsemise ajal liha hõrguna. Geniaalne leiutis see confit!

Ma kuulun sellesse koolkonda, kes ahjus haudunud pardikoiva juurde ainult ja alati hapukapsast armastab, nojaa, cassoulet pole ka paha.

Aga kui sul kapi otsas üks üleelusuurune suvikõrvits (mälestus tollest hilisest lahkumisest Kadri ja Mareki juurest) ja teine tavaline aiarõõm, st kollane kõrvits seisavad, siis tuleb teha sooja salatit. Värvi ja tervise huvides brokoliga täiendatult. Niisiis kuubikustad kõrvitsad ja suvised kõrvitsad, praed need ahjus riisutud pardirasvas kergelt läbi. Blanšeerid brokoli ja kartulilohud. Sehkendad kõik meresoola ja kuivatet tüümianiga läbi ja paned vähe kenamasse vormi.

Pardikoivad on selleks ajaks peaaegu et pudenemise piirile haudunud, tõstad need sinnasamasse vormi ja lased kõigel kupatusel ahjus krõbedaks tõmmata.

Mul on kangesti kahju, et ma ei suutnud hankida siia juurde pudelit Madirani, sest see gaskoonlane oleks säärase pardikoiva ja kõrvitsaliste juurde justkui rusikas kardinali meeste silmaauku sobinud. Parema puudumisel sai avatud üks superpiemontelane, aga ka see rääkis krõbekoiva ja kõrvitsapõhjaga ühte keelt.

Kui teil on väljakannatamatu igatsus Itaalia järele...

2010-11-24T21:02:00.001+02:00

... siis kiireimat leevendust pakub Delicia. Kiiruselt järgmine on muidugi Ryanair, kes tuli väljaäär-mi-selt mõistlike otselendudega Tallinnast Milanosse, neljapa lõunal seal ja pühapa õhtul tagasi. Võite kaks korda arvata, kas ma ostsin piletid otsemaid ära, mis sest, et alles veebruarisse, sest see on esimene aeg, millal ma paariks päevaks Tallinnast julgen lahkuda.

Nojah, aga kui veebruarini on liiga pikk aeg, siis tuleb kuulata inimest, kes pealtnäha suure ja tõsise mehena kalkvelsilmi vannub, et teist sellist kohta nagu Delicia Tallinnas ei ole. Ning eriliselt südamele paneb, et küüslaugu ja rosmariiniga praetud kaheksajalg on must.

Laupäeva õhtul kell pool seitse on Delicias vaikne ja igav niisamuti kui igas Itaalias asuvas vähegi normaalses trattorias. Sellisel ajal lähevad sööma vaid turistid või lapsevanemad, kelle laps seitsmest üheksani meelelahutusele on viidud. Nagu meie.

Istume lauda ja kuigi menüüs ei paista seesugust kaheksajalga olevat, lubatakse peale kokaga nõu pidamist seda mulle lahkelt valmistada. Kogu köögitoimkond on siinsamas paari meetri kaugusel. Õhku paiskub kuuma oliivõli, küüslaugu ja rosmariini hõngu ja selle saateks rüübatud külm valge vein (kahjuks küll kõigest Soave, sest see oli ainus, mida klaasiga sai) teeb eeltöö, pannes mind õhkama läinud suve päikese järele. Muidugi oleks ma eelistanud mõnd Sitsiilia või Sardiinia valget, aga polnud sel Soavel ka viga midagi.

Kalle kaheksajala-tomatisupp ja minu praetud kombitsad saabuvad lauda ühel ajal.

Ma võin südamepõhjast vanduda, et nii ehedat ja head kaheksajalga ei ole ma kohe kindlasti varem saanud ja olen valmis selle pärast kasvõi kümneid kordi Deliciat jälle külastama. Kalle supp on ka hää ja merene, koduste kartulitükkide, tomatise leeme ja väikeste kaheksajalatükkidega.

Saltimbocca on toit, mis hästi tehtuna viib jalad suust, aga siiani ei ole ma Tallinna wannabe-itaalia-restoranides veel hääd eksemplari saanud. See aga on aus taldrikutäis hõrku vasikaliha, salveid ja prosciuttot, kõik tõstetuna rammusa või-valge veini kastme peale.

No kas see pilt ei näe välja justkui otse mõnest kohalikust trattoriast võetud? Peaaegu et klišeelik, aga no kurja, kui maitsev!

Kolm korralikku fileed on piisavalt, et isu ja kõht täis saada ja lauast mööduvale Fabriziole otse ja ausalt armastust avaldada. Nojah, lapse sõidutamise tõttu oleme tulnud autoga ja seega on peaaegu et ainult minu töö tarbida dekanteritäit umbehääd Sangiovese di Romagnat. Jällegi väärt vein, mille pärast tasub tagasi tulla. Kõrvaltänavate itaalia söögikohad annavad sama raha eest üldiselt mingit suure maaletooja alumise otsa itaallast, see on aga Kesk-Itaalia maitsepomm, mille eest 425.- maksta on peaaegu et vähe.

Sellise italiano saluudi otsa sobiks tiramisu nagu valatult, aga kuna see on otsa saanud, tellin sidrunisorbee ja ei pea pettuma - kuigi tegu on sisseostetud valmistoodanguga, on tekstuur hõrk ja maitse masstootele ebaomaselt hää, parem veel kui kõik need kohapeal maitstud sorbetto al limoned. Pitsike limoncellot on justkui täpp i peal.

Kui nimetada midagi, mis mulle Delicias nii väga meelepärane ei ole, siis see on seltskond - üheksa inimest kümnest on overdressed, vene keelt kõnelevad, autovõtmeid käes kõlistavad tüübid, kes joviaalselt sisse vajuvad ja tuima näoga Tignanellot timmivad. Aga see on kõigest taust väga ehedale elamusele, mis maitseb otsekui taevast sadanud Itaalia. Kuna Delicia on üles ehitatud Giannist lahkunud peakokale Fabrizio Sibiole, on kogu Gianni klientuur ilmselt talle järgnenud, aga tühja tost.

Tänaseks olen ma peale seda paari nädala tagust õhtust külastust seal veel paar korda lõunatamas käinud ja pettuma pole siiani pidanud - kõik on endiselt ehe ja õige. Kiireim tee Itaaliasse on Delicia, suht loogiline ju :-P

Biltong ehk kuidas Vahur meid jalust rabas

2010-11-23T20:14:00.002+02:00

Tegelikult on mul suisa kahju, et ma olen alla andnud igakordsele sehkendamisele, ettevalmistusvalule ja muidu sahmimisele ning ei ole järjepidevalt meie ja E&V kulinaarseid maavõistlusi üles tähendanud. Bordoo õhtu oli üks viimastest, sellele järgnes LAV-õhtu vastasmeeskonna platsil. Nimelt oli Vahur soetanud hulga huvitavaid Lõuna-Aafrika veine, mille kõrvale ta loomulikult sama riigi roogasid valmistas.

Biltong. Seisime Vahuri kunkus ja vaatasime ammulisui seda vineerist ehitist. "Kuivatatud nahkhiired?" julgesin ma arvata, kuni vineerkapi uks kinni oli ja ma läbi augu sisse piilusin. Ukse avanedes rippusid konksukeste otsas mingid lapikud liistud justkui Kulakova sokid vanast NL suusakoondise anekdoodist.

See siin ongi biltong, Lõuna-Aafrika viisil kuivatatud liha, antud juhul veis. Sama saab teha ka antiloobist, sebrast ja kellest veel, aga arusaadavatel põhjustel rippus seekord kapis lehma liha. Kapi tegi Vahur vineerist ja muust hädatarvilikust, asetades augulise põhja alla elektripirni, mille õrnas soojuses liha viis päeva tahenes. Eelnevalt oli liha maitsestatud ohtralt koriandriseemnetega, säilitamiseks pidi lisama salpeetrit, Vahur asendas selle vist kuidagi soodaga, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Too biltong sai õhukeseks viilutatud:

ja värvid olid justkui musta mandri linnuriigist välja võlutud:

ning kui biltongist niisama isu täis sai söödud, lisati ülejäänu salatile

Biltongi maitsed on just minu masti: koriandriseemned on lihale valmis vindumisel andnud suurepärase eksootilise meki, liha oli keskelt pehme, äärtest mõnusalt vintske. Ma ütlen ausalt, et võiksin sellist kraami iga päev peotäie süüa ja ainult rõõmust mõmiseda...

Pearoaks sai serveeritud Lõuna-Aafrika klassikat, bobotie'd, mida ma juba ammu olin tahtnud proovida. Palju kuumi vürtse kajas selles roas vastu - ei midagi teravat, aga just säärane soojendav vürtspipra, muskaadi ja nelgi mekk, mida akna taga alla sadava lörtsvihma tõrjumiseks vaja oli.

Veinid olid ka just säärasesse õhtusse sobivad, kusjuures sugugi mitte seesugused üleväänatud jõumehed, mida tavaliselt poest-vinoteegist LAV-i puhul pihku pistetakse. Natuke pinotage'i, rohkem vana maailma marju, tulemuseks päris elegantsed ja hästi kasvatatud joogid.

Õhtu hõõgus hääde veinide küttel, vahepeal sai maitseid puhastatud minu kaasatehtud sidrunivahuga, mis küll saabumisel oli kergelt räsida saanud

ning lõpuks sai lauale toodud Lõuna-Aafrika melktarte - magus peaaegu et pudinglik hõrgutis.

Peale ohtrat LAV-i veinide ja Vahuri imeroogade manustamist oleks ma võinud vanduda, et kuulsin akna taga antiloobi mökitamist ja nägin naabri kuudis lõvi lamamas, aga järgmisel hommikul oli õues jälle gorod Tallinn, sompus ja sopane. Järgmise matšini, sõbrad! Kokku sai lepitud New York, Verona ja Uus-Meremaa, nii et lähimaks paariks kuuks on programm jälle paigas.

Sulnilt lihtne lambaroog

2010-11-21T19:18:00.006+02:00

Ilmselt ma jälle kordan ennast, aga iga nädalaga võtavad turu ettevalmistustööd üha enam tuure üles, nii et kodus olles on igasugune toit, mis ise valmis saab, eriti hinnas. Kogu mõttetegevus kulub tööle, seega söögiteemaline inspiratsioon on nullis, aga õnneks ei tähenda see, et me suisa friikaid ja viinereid sööme, kaugel sellest :-) Hää söök on omal kohal, kui patareisid laadida vaja.

Viimase aja üks ilusamaid elamusi oli see õhtu, kui Juliani pakid kohale jõudsid. Ühes kastis kapsad-kaalid, kahes teises kastis terve lammas kaunilt tükeldetuna ja paksu paberisse mässituna. Vahur sai ühe portsu, Vernats teise, mulle jäi ka üht-koma-teist.

Mul oli juba ammu näpp vahel ühel Tessa Kirose retseptil, mis sulnilt vaid kolme komponenti nõudis - lammast, kartult ja tomatit. Peale punet (näidake mulle seda EKI geeniust, kes pune punemeks käänab, mulle see igatahes ei istu), soola, pipart ja oliivõli. Ah ja mina, sibulavanka, lisasin ka paar viilutatud sibulat.

Lamba puhul sobivad selleks kõige paremini kondiga tükid, kui teile Julian lambukest ei tarni, siis näiteks Tüdrukute lihapoest Pärnu mnt-lt saab ka säärast kraami. Turgudel tükeldatakse teisiti, ma ei tea miks, aga sellist karree-sarnast kondiga tükki pole ma turgudel näinud.

Nonii, ühesõnaga võtad oma lamba, koorid kartulid, poolitad tomatid, viilutad sibulad ja viskad kõik selle kraami läbisegi oliivõlitatud ahjuvormi. Sekka soola, pipart ja kuivatet punet (seda kõike pigem rohkem kui vähem, sest kartul imab maitseid endasse nagu vanakuri ise). Peale kallad sutsu vett ja oliivõli, et vorm kuivama ei kipuks ja katad kogu kupatuse fooliumiga. Lased ahjus keema tõusta ja keerad siis kraadid 160-le.

No ja siis paned kummikud jalga ja lähed üle jõe uitama. Uitad teletornini ja sealt edasi, kuni satud tupiktänavatesse. Inimesed pesevad maja ees autot, koerad hauguvad, lapsed vaatavad sind ammulisui, kuni taipad ja tagasi pöörad, ise muretsedes, et jalutuskäik paaritunniseks kisub ja lammas ahjus vist juba kuivab. Vihma tibutab ja ilm pimeneb ja koju on veel parasjagu kõndida. Kirud oma desorienteeruvat kaaslast, kes sind avantüüri kaasa kiskus, a samas põsed õhetavad ja kopsud puhkavad.

Ja siis jõuad koju. Kummikuid jalast tõmmates haistad küpset lammast, kõht koriseb ja lapsed nurisevad, et kuhu need emad-isad nii kauaks jäid. Hoolimata hilissügisest saab õuest veel värsket punet, võtad seda poetäie, puistad ahjuroale ja avad pudeli karedat portugali vinhot. Ja korraga hakkab hirmus hää...

Märkused: ma olen seesuguseid ahjuroogasid tehes harjunud alati törtsu veini lisama, kuna aga siin retsept seda ette ei näinud, siis ma usaldasin Tessat ja ei törtsutanud. Minu jaoks oli puudu just see kerge happe-mekk, mida vein annab, aga kes oma toidud ka ilma veinita tehtud saab, selle jaoks on too roog 5+. Ahjus kergelt kokku kuivanud tomat oli hitt. Roa eriline boonus seisnes maailma lühimas ettevalmistusprotsessis ja pikas jalutuskäigus, ilma et oleks pidanud ahju vahet valvama. Oma osa oli ilmselt ka Juliani hästi kasvatatud lambal - iga loom poleks seesugusel veinivabal menetlusel nii õrnaks küpsenud.

Kui saaks ajas tagasi...

2010-11-10T09:02:00.004+02:00

... siis ma hüppaks kuhugi 50.-datesse, Märjamaale baba sahvrisse. Toimetamata väljavõte mu ema hommikusest meilist:

Liinutski,

eile lugesin taluperenaist, 1937 nr 11, novembrikuu söögisedel :

pühapäev:hommikuks : segasalat ( laupäeval lõigatud),wiljakohv,nisuleib, või ,maksapasteet.

lõunaks: lambapraad õuntega,värskekapsa toorsalat. Kõrvitsavorm marjakastmega.

õhtuks: segasalat,porgandipirukas, õunatee, sepik, või

esmaspäev: hommikuks : heeringaga praetud kartulid,odrajahupuder,piim

lõunaks: seenekotletid,kartulid ,hapukurgid; marjakisell

õhtuks: aedviljasupp piimaga,silgud äädikas, maksapasteet

teisipäev : hommikuks: kartulid, pekikaste, praetud sibulad, keedetud piim

lõunaks: hane-sisikonna (rupski)supp kruupide ja aedviljaga. rupskite juure kartulisalat

õhtuks: pannkoogid kapsaga; tee,nisuleib, marjavõi

kolmapäev: hommikuks: rukkijahupuder,praetud pekk sibulaga;piim

lõunaks: hautataud maks aedviljaga,kartulid; piimakissell palukakeedisega

õhtuks: piimasupp odratangudega, silgud äädikas, kodujuust.

neljapäev : hommikuks: hautatud kartulid , soolalihalõiked, kohv, sepik, marjavõi

lõunaks : värskekapsasupp lambalihaga,liha juure peedisalat

õhtuks: heeringasalat , porgandipannkoogid,tee

reede: hommikuks: eelmise päeva supp,kohv, leib,või

lõunaks: sealiha kaalikatega, mannapuder õuntega,piim

õhtuks: kõrvitsasupp,heeringas koore ja sibulaga

laupäev: hommikuks :kartulid, silgukaste sibulaga,kohv ,leib, marjavõi

lõunaks: kartuli-ja odratangupuder, praetud sealiha,piim

õhtuks:lõunane puder vormina ahjus;tee ,pekipirukad nisuleivatainast.

Mul tuli meelde meie Märjamaa sahver (sulle oleks see meeldinud): suur soolatud sealiha tünn; õuntega hapendatud kapsa tünn, soolaseene pütid, soolakurgi pütid, 5-liitrised õunamoosi purgid, soolvees või purk, suur praetud ja marineeritud räime purk ( vanaema lemmik, nagu ka pliidi sütel paberis röstitud heeringas). Me ostsime ainult leiba, saia küpsetas vanama iga pühap.

/meili lõpp/

Vat selline elu Eestimaal, tüdrukud! Ja kus on see hanerupskisupp ja piimakissell palukakeedisega täna? Rääkimata vanavanaema lemmikust pliidiraual röstitud heeringast? Võijummel.

Silmad kinni, suu lahti, siga tuleb!

2010-11-07T18:07:00.004+02:00

Sellest on nüüd juba mitu nädalat möödas, kui meie täitmatute seltskond oma kõhud tõsiselt proovile pani ja sealihakuu ettevalmistustes osales. 20 restorani kahe nädalaga läbi käia ning ligi 50 sealiharooga ära proovida tundus esiotsa olevat lihtsalt lõbus ettevõtmine, tegelikult oli aga paras väljakutse.

Tuuli tegi suure töö ära, võttes oma blogis ükshaaval läbi kõik meie käidud restoranid (mõned neist küll tegelikult pubid), nii et ma ei hakka igaüht siin üksikasjalikult kirjeldama. Ametlik väljaanne kajastas kogu üritust eriliselt põhjalikult siin.

Mõned elamused olid teistest silmapaistvamad ja meeldejäävamad, ehedamatest kirjutasin poliitiliselt korrektse loo siia. Mis siin ikka korrektne või ebakorrektne olla, matemaatika on lihtne: 20-st käidud kohast 15 olid arvestatavad, neist 10 olid head ja neist 5 olid väga_VÄGA_head.

Kui ma nüüd möödunule tagasi vaatan, siis sai selle kahe nädalaga nii mõndagi üllatavat kogetud. Üllatavalt häid restorane ja pubisid, kellest seda poleks osanud arvatagi - Fish & Wine, Mekk ning Drink Baar. Teada-tuntud tugevaid tegijaid nagu Tõnis Siigur Bordoos ja Ovtšinnikov Bonaparte'is. Kindla peale korralikke tegijaid nagu Ribe ja Platz. Õlgukehitamapanevaid kogemusi oli ka mõni, niisamuti kui sääraseid, mis panid peast kahe käega kinni haarama ja oigama. Las need olla, kes tahab, uurib ise välja. Niikuinii ei tule ükski kohalik selle peale, et oma raha Raekoja platsi viia.

Ilmselt ma kordan nüüd ennast (vt naine.ee lugu), aga kui te küsiksite mu käest, kuhu peaks novembri sealihakuu raames kindlasti minema, siis ma annaks kätte sellised käsulauad:

Eriliste hetkede tähistamiseks Bordoo - proovige sea gras'd ja suitsusabaga hapukapsasuppi ning te mõistate, miks mõni mees on teistest lihtsalt niii kõvasti parem.
Koht, millest te enne midagi arvata ei osanud, aga mis teid seetõttu eriti rabab - Mekk. See läätsepadjal peesitav seakülg on just säärane kõhutäis, mida peale pikka ja jahedat vanalinna-jalutuskäiku igatsed. Ja Uusmees on oma siira tagasihoidlikuse ja tõeliselt alkeemilise lähenemisega kohe päriselt sümpaatne chef.
Fish&Wine jäi meelde pühendunud lähenemisega seakõrvale, -peale, maksale, kõhutükile. See oli üle paarikümne aasta üks tore taaskohtumine seapearulaadiga, mida ma vahepeal olen pidanud lihtsalt üheks tuimaks provintsipulma lauakatteks.
No ja see Drink Baar! Ometi üks tõeliselt klassikaline french country terrine, koos beebikurkide, pärlsibulate ja chutney'ga. Ja nendest iseteht vorstikestest ei tasu mitte rääkidagi! Kuulutan välja konkursi õhtukaaslase leidmiseks, kellega järgmisel nädalal neid jälle koos sööma minna.

Oot, kas oli veel midagi? Nojah, tippude ja põrmude vahel oli hulk mittemidagiütlevaid kohti, kes vaimuvaesust ja ideedepuudust peeditolmu või roosi õielehtedega varjasid, aga egas kõik ei saagi parimad olla. Kindlasti on ka nende jaoks kliente.

Ettevõtmise tulemusena sai endale lubatud, et meie kodus tuleb sel aastal seajõul. Ma ei ole vist juba aastaid jõuluks siga teinud, aga seekord pole pääsu. Rulaadi tahaks, sea gras'd tahaks ka, terriini niikuinii, suitsukeelt ja no muidugi seda imehõrku päev läbi vaikselt omas rasvas küpsenud kõhutükki kindlasti ka. No näis, mida jõuab, aga soovid on suured.

Ärge te siis ka koju konutama jääge, luhvtitage oma linnariideid, tehke püksirihmale paar auku juurde ja minge käimasoleva sealihakuu puhul mõnda neist heast ja paremast toiduasutusest notsut vitsutama. Te ei pettu, minu sõna selle peale.

Tõotab tulla...

2010-10-27T19:28:00.003+03:00

... tõsine nädalavahetus! Järjekordne saadetis Juliani saaremaisest aiast saabus me kööki, seekord kastitäis juurikaid, kaks tuutut imelisi ube, õunakesi, mis peaaegu äsja puu otsast võetud, küüslauku, taldrikusuurusi sibulaid ja mis kõige erilisem - terve lammas! Noor loomake, tükkis südame, neerude ja maksaga. Lamba esijalad on nii kabedad, et ma vaatasin nendega tükk aega tõtt, arvutades mõttes kokku, et mitu tagajalga ühel lambal siis õieti on, enne kui taipasin, et kaks neist on esikoivad.

Ütleme ausalt, käed värisevad ärevusest. Mitte et ma varem tervet lambatäit liha pole näinud, aga kõik see võimaluste paljusus su ees lebamas ja ei mingit küsimust, millega lambakest serveerida - kõik vastused on kõrvalkastis: Juliani lammas Juliani köögiviljaga.

Ja jälle algab nädalavahetus kolmapäeval: veinid valida, retseptid välja otsida, ürdid õuest päästa...

Elu on paganama ilus.

Turvatoidud: stroganov ja peedikotlett

2010-10-26T14:15:00.000+03:00

On komforttoidud ja on turvatoidud. Komforttoidud on need, mis su ihu ja hinge ravivad, näiteks kui sa oled eelmisel õhtul liiga kauaks lauda istuma jäänud või kui su varbad hakkasid bussis külmetama või kui sul üks kahest viljakas eas naisterahva õnnistusest: pre- või post- (teate küll, mis sõna siin vahel on) sündroom. Siis on parem teha endale midagi eriliselt kalorirohket, mis võiks sisaldada rasvast juustu, šokolaadi, peekonit, naatriumglutamaati, pähkleid, ketšupit, seda kõike kas eraldi või üheskoos. Parem ikka, kui mehe kallal saagida ja laste kirjatehnika kallal vinguda.

Turvatoidud on need, mis seostuvad lapsepõlve maitsetega. Stroganov on üks neist. Miskipärast võrdub stroganov minu jaoks uduse ja seenesihmase pühapäevaga, sellisega, kui õue ei viitsind minna, pealelõunal tuli Soome pealt Lemmenlaiva ja ema tegi stroganovi. Pehme loomaliha mõnusas hapukoorekastmes, juurde sügiseselt magus keedukartul, marineeritud peet ja kurk.

Jahukaste on eestlase geenides. Nii on ja nii jääb. Nagu näiteks ka kartulipuder. Ma mäletan, kui õppisin ise jahukastet tegema, siis tegin seda koolist koju tulles vist mitu nädalat - ei midagi muud, kui pannitäis sousti, esmalt jahu kergelt pruuniks ja siis vedelik peale, kõige lõpus sekka hapukoort. Soust.

Nojah, siis oli mul kooli ajal ka praevorsti-periood, kui ma armastasin üle kõige praetud lastevorsti, sellist, mil servad pruuniks ja krussi tõmbunud. See jääbki lapsepõlvetoiduks, sest tänane keeduvorst on vett ja jahu nii täis, et praadimisest ei tasu unistadagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Ilmad on praegu nii õiged. Just sellised uduvihmased ja kõdulõhnased, tuled jõe tagant metsast, nina jahe ja teedki siis sousti. Läinud pühapäeval tegingi stroganovi, ikka need soolakurgid ja köömnetega marineeritud peet kõrvale. Stroganovi retsepti suudab iga huviline ise guugeldada, ma ei hakka nii lihtsast asjast teadust tegema. Oh ja klaas hapupiima või heledat õlut juurde - elu nagu enne!

Nädal enne seda aga modifitseerisin peedi-liha-sousti teemat ja tegin omamoodi lindströmi pihve teralise sinepi kastme ja kartuli-kõrvitsapüreega. Siin ei ole ka midagi pikalt kirjutada, kartuliputru, jahukastet ja keedupeediga täiendatud kotletti oskab iga naene teha. Nojah, kotleti jaoks võiks ise pehmet loomaliha jahvatada või siis Rakvere delikatess veisehakkliha osta. Ja segule lisada peenestatud sibulat, soola-pipart, kui on, siis kappareid. Üks munakollane kulub ka segu sisse ära. Kastme sisse peaks segama dijoni teralist sinepit, see ajab kogu taldrikutäiele elu sisse.

Ilmselt peaks häbenema, et nii prostadest toitudest blogitakse, aga mina ei häbene. Lapsepõlve maitseid tuleb armastada ja esile tõsta, mitte häbeneda, mu daamid ja härrad!

Sügise segadus saia peal

2010-10-25T18:22:00.002+03:00

See on see tavaline värk, et lähed sügisel turule, ostad kokku kõike, mis on värviline ja kodus hakkad mõtlema, et mis sellest edasi saab.

Siis pole muud, kui üks suur ciabattaviil röstida ja küüslauguga üle hõõruda. Lambahakkliha meelepäraselt maitsestada (sumahh, kumin, suts kaneeli, sool, pipar, küüslauku ikka ka), pihvid pannil kiirelt praadida, et seest kergelt roosaks ja mahlaseks jääks. Põhimõtteliselt, kui suitsujuustu peaks kapis olema, siis võib pihvid ahjus suitsujuustuga üle küpsetada. Ma esimene kord tegin nii, aga järgmisel korral oli juust juba otsas.

Paprikad grillida, koorida, ribastada. Kõrvits pannil või sees üle praadida. Rohelisele salatile hulka antoonovka- ja maapirniribasid ja kõrvitsaseemneõli-vinegretti.

No ja siis kõik üksteisele selga laduda, suitsusoola ja röstitud seemnetega üle pudistada ning sügise segadust sööma asuda. Kui juurde veel Uus-Kongo peedi-tšilli-hapukapsa salatit tõsta, on maitseid enam kui küll. Selline sändvitš on üks põhjusi, miks ma sügisega eriliselt sõber olen :-)

Kuidas me seda paastukuud lõpetasimegi

2010-10-24T20:14:00.008+03:00

Sellest on nüüd vaat et juba kuu möödas, kui me paastukuu lõppemist ja viinakuu sissejuhatust tähistasime. Ede värskendas vahepeal mu mälu, et kuidas meil üldse nii hull mõte sai tulla - terve septembri veinide ja peenemate roogadega vahet pidada. See oli too mälestusväärne 9. augusti hommik, jalutasime Otepääl ja võtsime eelmise õhtu Tammuri talu muljeid kokku. Mitte et Tammuris midagi meeldinud ei oleks, vastupidi, kõik oli tavapäraselt suurepärane, aga ehk selles oligi asi - tavapäraselt... me olime jõudnud staadiumi, kus isegi parimad palad enam ei eruta... Seega viimane aeg teha toidu ja veini nautimises paus ja meeli puhastada. Nii saigi vastu võetud otsus, et septembris võtame aja maha, AGA 1. oktoobri juhatame sisse loomulikult parimate veinidega.

Parimate veinide valimine oli omamoodi huvitav - veiniatlas kätte ja näpp suvalise lehe vahele. Ja nii igaüks, kuni sõelale jäid Medoc ja veel kolm piirkonda üle maailma, mis praegu enam absoluutselt ei meenu. Ede, abi?

Väljakujunenud tava kohaselt teeb võõrustaja road, veinid pooleks. Prantsuse köök - see on imelihtne, ütlete? Aga kitsendame seda Medoci piirkonnale? Palun, prouad ja preilid, mis tuleb teile pähe Medoci köögist? Minu ainus kinnisidee olid canelè'd, aga see on magustoit ja sellega tervet õhtut ära ei sisusta.

Laiendasin menüü valikut Edela-Prantsusmaale ja kohe läks lihtsamaks - terriinid, rillette'id, steigid luuüdiga, rupskid, metsaseened - aga palun! Paar päeva hiljem Gascogne raamatut lugedes jäi üle vaid ennast uduselt tehtud otsuse eest kiita - omal ajal kuulus Bordeaux gaskoonlastele, mistõttu ka köök omavahel tihedas seoses on.

See oli ilus hommik, mis algas kell kaheksa Keskturul lihalettide vahel ja peale päevast kokkamissessiooni õhtul niimoodi päädis:

Küülikuterriin mustade ploomidega

Selle aasta viimased värsked redised

Pardirillette

Kolm hääd medoc'i hingamas

Leegitsevad lambaneerud

Neer a point

Sel hommikul oli turul puravikuikaldus, aga lehterkukeseened sobisid ka suurepäraselt!

Punaveinikaste, mis keedetud rillette'ist üle jäänud pardikontidest, veiseantrekoot praetud luuüdiga, kartulid a la dauphinoise ja sibula confit

Canelè ja kõrvitsakook karamelliseeritud apelsinidega.

See oli üks õnnis õhtu... Mul õnnestus küll suure sagimise taustal antrekoodid üle praadida ja kõrvitsakook ei olnud ehk päris see, mis ta olla oleks võinud, aga muu üle ma ei virise. Ehedad, maalähedased sügise maitsed nii taldrikul kui veiniklaasis, hääd sõbrad ümber laua ja viinakuu alles algas...

Prisma bibinba

2010-10-24T13:08:00.004+03:00

Me elame huvitaval ajal. Mina kohe kindlasti. Öösiti näen ma unes treppide lammutamist, lukkude vahetamist, searümpasid ja seda, kuidas ma avastan end rahva ees kombinee väel esinemas. Viimane on küll kunstiline liialdus, viigipükste all ei kandnud kombineed isegi mitte Silueti modellid, aga mõte jääb samaks.

Viimased kolm nädalat on olnud huvitavad. Väga huvitavad. Ehituse tempo tõuseb, iga päevaga on näha üha enamat ja iga ööga ärkan hirmuhigis, et me ei jõua õigeks ajaks valmis. Lisaks tööle tihe seltsielu - üle õhtu väljas, aga ikka ei jõua kõigiga suhelda. Pluss muidu huvitavad ettevõtmised: seda, et kahe nädala jooksul sai käidud 20-s restoranis ja söödud u. 50-l korral siga, sellest ma kirjutan eraldi. Võiks arvata, et nüüd on jõuludeni seaga hooleta, aga ei.

Eile hommikul ärkasin nagu viril vanainimene: kõht valutas, selg valutas, pea valutas, liigesed krigisesid ja üldse oli kõik väga paha. Mingi omalaadne stressilangus - peale mitut nädalat, mis on olnud hoogsad ja üleorganiseeritud, ometi üks nädalavahetus, kus ei ole mingeid erilisi plaane, kohustusi ega muud säärast. Niisiis saab keskenduda üle kere valutamisele, eks.

Mina ja tervislik toitumine ei ole kohe kindlasti sünonüümid. Ma söön seda, misa keha ütleb. Läinud nädalal toimunud kohaliku toidu seminariks ette valmistudes tuli mulle pähe väljend eluterve toitumine - vastandina tervislikule toitumisele. Tervislik toitumine on mu meelest omandanud mingi kergelt friigiliku varjundi, hõlmates enda alla veregrupidieete, atkinsone, lihapõlgureid ja jumal teab mis kulinaarseid usulahke. Eluterve toitumine on minu jaoks vaat et selle tervisliku toitumise vastand - enese kuulamine ja tervest mõistusest lähtuvalt toitumine.

Nii ma siis istusin hommikukohvi taga, vaatasin oma kokaraamatute riiuleid ja mõtlesin, et mis tõmbaks. Tõmbas jaapani raamat. Ilma igasuguse teadliku valikuta jäi silma üks roog - bibinba - Koreast Jaapanisse üle võetud sealihatoit. Ise ka ei uskunud, et peale kahenädalast sealiharallit võiks mind siga veel erutada, aga valmistama hakates sain aru - enam kui sealiha, sisaldas toit idusid, ingverit, küüslauku, mina lisasin veel rohelist sibulat, rohelist hernest. Kogu see kupatus kokku mõjus tõeliselt raviva roana, nii et peale sööki olin justkui teine inimene. Ju siis keha ravis end ise.

Originaalretsept eeldas suhkruherne kaunu ja riisi peale serveerimist, mul oli sobanuudlite isu. Kuna ma aga tegelesin aktiivselt oma kannatuste nautimisega, ei hakanud pikemalt otsima, piirdusin Prisma pakutavaga ja asendasin sobanuudlid munanuudlitega, hernekaunad roheliste hernestega. Sellest siis Prisma bibinba. Ärge laske end minu mugandustest häirida, ma olin sel hetkel madalseisus ja kuulasin oma sisemist mina :-)

Bibinba (Jaapani toite, Joakim Lundblad jt)

450 g väga õhukeseks lõigatud seakarreed (mul sisefilee)

200 g värskeid oaidusid (mul mungoa idud, mille kohta oma jaapani-fännist plikale luiskasin, et tegemist on jaapani hernestega :-))

20 suhkruhernekauna (olude sunnil asendasin külmutatud roheliste hernestega)

Marinaad idudele:

1/2 tl seesamiõli

1 tl seesamisegu (musta ja valge seesami seemned, võib piirduda ka ainult röstitud valge seesamiga)

soola ja valget pipart

Puljong

4cm tükk ingverit

1 küüslauguküüs (ma panin neli, kulus igati ära)

1/2 dl vett

veerand porrut (asendasin rohelise sibula valgete osadega)

pool porgandit

pool rohelist õuna

1 1/2 dl Kikkomani sojakastet

1 1/2 tl spl riisäädikat

2 1/2 sl suhkrut

2 dl vett

Paksenduseks:

1 spl maisitärklist

1 spl vett

Kupata oaidud ja hernekaunad (herned) 30 sekundit keevas vees, kurna ja kalla kohe üle külma veega. Valmista marinaad ja pane idud-herned maitsestuma.

Koori ingver ja küüslauk ja püreeri need poole dl veega. Lõika köögiviljad ja õun väiksemaks, pane ülejäänud puljongi koostisosadega 30 minutiks tasasele tulele keema.

Samal ajal viiluta liha õhukeselt, pruunista kiirelt õlis, maitsesta soola ja valge pipraga.

Kurna puljong köögiviljadest, lisa küüslaugu-ingveripüree, paksenda tärkliseseguga. Lisa sealiha, sega, lase hetk tõmmata.

Keeda riis või nuudlid. Serveeri bibinba riisil või nuudlitel, kaunistatuna idude ja rohelise sibulaga.

Kui paar aastat tagasi oli meie pere nö. ravitoit tom kha, eelmisel talvel asendas selle läätsesupp, siis nüüd tuli bibinba, et mõneks ajaks kindlasti jääda. Lapsed limpsisid kausid puhtaks ja mul jäi vaid kahetseda, et rohkem ei taibanud teha. See mõnus tasakaal soolase-magusa-hapuka-vürtsika vahel oli just see, mida üks nõrk naine ühel tatisel laupäeva lõunal vajas.

PS. kui üldiselt on aasia toitude veinidega sobitamine väljakutsuv ülesanne, siis me võtsime, mida oli - panime riiulist külma ühe Orvieto ja tõdesime rahulolevalt, et see haakus toiduga suurepäraselt - värske terav valge vein töötas kogu selle maitsete kompleksiga nagu valatult.

Paastukuu sai läbi

2010-10-01T14:54:00.003+03:00

Mingil väga segasel hetkel, ilmselgelt rohke veini mõju all olles, sai augusti lõpus seltskonnas tehtud ettepanek pidada septembris paastu. Midagi sellist, et "septermbris ei joo". Mõned jooksevad paljajalu ümber Eesti, mõned lähevad ümber ilma purjetama, aga mõned võtavad jõukohasemaid eesmärke ja üritavad kuu aega vähem süüa ja juua. Justnimelt ÜRITAVAD, üritamise tegelik tähendus pidada olema "luhtunud ettevõtmine".
E&V olid äraütlemata tublid, neid ei eksitanud paastu teelt vist miski, me siin saime ikka neljal veinil kuu jooksul korgid maha. (Ütleme nii, et need hetked olid seda väärt)
Aga juba tol mälestusväärsel augustiõhtul sai ka kokku lepitud, et 1. oktoober saagu siis vääriliselt tähistatud. Ning avaõhtu teemaks olgu Medoc, nii klaasis kui taldrikul, otsustati.
Ettevalmistused algasid juba üleeile, kui potitäis pardikoibi sai ahju rillette'iks hauduma lükatud (olgem täpsed, lõviosa rillette'i läks T-sse, minu palgaks jäi täpselt nii vähe, et mitte liialdustesse kalduda).
Eile enne teatrisse minekut sai Mari-Liisi käest cannele vorm laenatud, peale teatrist tulekut cannele taigen kokku segatud. Abikäsi hakkis samal ajal küülikut ja pork bellyt, et need terriini jaoks konjaki ja valge veiniga ööseks likku panna.
Täna hommikul olin kell 8 turul, et antrekooti hankida. Metsaseeni lisandiks, kõrvitsat koogi jaoks, pisikesi sibulaid confit jaoks. Lambaneerud läksid likku, üdikondid samuti, liha laagerduma.
Ennelõunal avasin töö kõrvalt esimese punaveini pudeli, küll mitte joomiseks, aga kastmele valamiseks, teist sama palju läks sibulaconfit peale. Päris keeruline on kodukontoris asjalikku tööd teha, kui sellised aurud ringi hõljuvad...
Paar tundi veel ja võib hakata lauda katma!

Kui õhtuvalgus, siis õhtuvalgus

2010-09-26T20:31:00.000+03:00

Sekundeerin naaberblogile ja ilmutan pildi, mis mu jaoks õnnist dekadentsi õhkab. Õhtu viimased kiired nuka tagant ühele hääle koogitükile langemas. Õhtuvalguses on dramaatikat, õhkamisi ja ohkamisi, hääd vaikset muusikat ja ingveri-sidrunitee hõngu. Naabermaja kassid sahistavad põõsastes, õõnetuvid hoovipealses tammepuus on olemas, kuid vait, aga need sirtsud, need ikka siristavad.
Koogitükk on muide Heidi värske looming: lime cheesecake. Magusad koogid ei armasta mind sugugi, aga see mõrkjashapu koogilõik tegi mulle esimesest hetkest silma. It was love at first sight, thanks, Heidi!

Osso buco Trieste moodi

2010-09-25T19:25:00.002+03:00

On häid päevi ja veel paremaid toite, mis nendega koos käivad. Sa oled parasjagu turult koju jõudnud ning lõigud oma osso buco jaoks sibulat, kui su ukse taha saabub madam V kotitäie lillade ploomidega. Sibulate võis praadimise jooksul suudad sa teda veenda, et ilm on erakordselt heasoovlik, härradel abikaasadel muudki teha ja nende hääde asjade kokkulangemist tuleb tähistada ühe metsaskäiguga. Madam V on põhiolemuselt selline spontaanne proua, kes pikka nurumist ei vaja. Sina pruunistad oma, vabandust, ühe võõra vasika kintsutükid pannil, viskad sibulate, veini ja ürtidega potti, ajad ahju õrnalt kuumaks ja teekond metsa võib alata.
Kuna Kaberneeme kandis elavad ilmselt aplad seenesõbrad, silmate te metsas täpselt tuhandet valget kärbseseent, mõningaid puravikujalgu ja kokku umbes nii kümmet kuuse-, kase- ja männiriisikat (+ kaht roosat pilvikut), aga see-eest saate kohe korralikult end verbaalselt maandada, võttes läbi kõik olulise ja sama palju ebaolulist. Nii et metsa minek pole olnud päris asjatu.
Kui sa koju saabud (ning madam Vernanda oma teed saadad, sest kusagil on tema härra abikaasa tänavanukal teda ootamas), on osso buco end parasjagu viimase veerandiku piirini küpsetanud. Nüüd on viimane aeg lisada gremolata, seekord segu sidrunikoorest, anšoovisest ja petersellist.

Samal ajal keedad polenta ja hautad võis need puravikud, mille sa hommikul turult tõid, teadamat, et sind samal päeval üks suhteliselt tulutu seenelkäik ees ootab.

Monsieur K avab veini (mis on septembris eriti magus patt) ja laupäeva õhtu saab ametlikult sisse õnnistatud. Üdikondid lutsitakse õõnsaks, taldrik lakutakse viimsesti osso buco leemest puhtaks, puravikupolentat jääb veidi isegi üle, sest lapsed suhtuvad sellesse eakohase vastikusega. Õnnetud hinged, ükskord meenutavad nad seda laupäeva kui aega, mil nad ei teadnud, mis oli hea.

Mis puudutab osso bucot Trieste viisil, siis jah, Biba Caggianol (keda ma olen siin maininud) on tavalise Milano variandi asemel kirjas Trieste versioon. Ega seal väga palju vahet pole, peale selle, et Triestes jäetakse tomatikonserv välja. Asi käib umbes nii:

Hauta võis kolm-neli sibulat (viiluatuna), tõsta pannilt kõrvale. Maitsesta osso buco tükid soola-pipraga, püherda jahus ning pruunista pannil või (ja oliivõli) sees igast küljest. Tõsta koos sibulatega haudepotti, kalla peale lahke käega valget veini, viska sekka paar loorberilehte, mõned terad pipart ja tiba soola ning jäta madalal kuumusel (160) pooleteiseks tunniks hauduma.
Seejärel lisa hakitud peterselli, ühe sidruni koor riivituna ning 3-4 anšoovist. Vajadusel võid veel suts veini lisada, et kaste liiga kokku ei keeks. Maitse, äkki peab soola ka lisama.

Kuni pada end lõpuni hautab, tee puravikupolenta:
Keeda valmis suht vedel polenta, sool lisa juba enne keeduvette. Lisa tunde järgi võid (tunne = palju) ja sama lahke tunde järgi riivatut parmesani. Kalla segu võitatud ahjuvormi.
Kuumuta pannil või sees (jälle see või! Loodetavasti on sul seda mitu pakki...) paar küüslauguküünt, lisa viilutatud puravikud ja prae. Lisa soola, musta pipart ja parasjagu hakitud peterselli. Tõsta praesegu polenta peale, lisa veel veidi seda riivatut, st riivitud parmesani ja lükka viimaseks viimistluseks ahju.

Puravikupolentast ja osso bucost piisab õndsa ja ilmselt viimase sooja sügispäeva õhtupooliku veetmiseks. Mõtled metsaskäigust, sirtsudest, kes ilmselgelt segadusse aetuna heina sees veel suve lõppu siristasid, taevast, mis õhtulgi veel siresinine, mis sest, et varjud juba pikad ning meel läheb kangesti helgeks. Käes on täisvereline sügis.

Vana hea vinegrett Laisk-Liisu moodi

2010-08-27T19:28:00.000+03:00

Laisk Liisu on naine, kes ei viitsi salatit hakkida. Vahepeal töötas ta vist ühes Narva mnt söögikohas, kus ma tema hakitud külmsuppi sõin ja sellest pärast suure numbri tegin. Teate küll, eks. Ma koha nime ei nimeta, sest seal käib hulk nõrganärvilisi inimesi, kes kergesti ärrituvad ja raskesti rahunevad, nii et jumal temaga.
Saagu siis ka see praktiliselt hakkimata vinegrettsalat Laisk-Liisule pühendatud.

Tähelepanelik vaatleja leiab kausist kolme värvi porgandeid. Näljane vaatleja jookseb kahvlit tooma.

Võetagu erivärvilisi porgandeid, paar pisikest peeti, peotäis noori aedube, väikeseid värskeid kartuleid ja marineerit kurki ka. Mis vaja, see keedetagu ja kooritagu. Slaavi mõjutustega daamid tunnevad kiusatust lisada ka hapukapsast, kui seda peaks kapis olema.
Vinegrettkaste keeratagu kokku ühest osast valgeveiniäädikast ja kolmest osast oliivõlist, lisatagu peenekshakit sibulat, riivitud küüslauku ja peterselli, soola, pipart, suts suhkurt ja sinepit ka.
Kõik viljad peale peedu hakitagu suupäraseks (igal juhul mitte kanatoiduks!) ja lisatagu neile kaks kolmandikku kastmest. Teise kaussi tükeldatagu peedu ja lisatagu temale ülejäänud kaste. Jäetagugi eraldi kaussidesse maitsestuma. Kokku segatagu alles enne serveerimist ja sedagi tehtagu ettevaatlikult, et peet oma naabreid lootusetult punaseks ei pööraks.

Maisipätsid kukekate ja köögiviljaga

2010-08-26T18:17:00.004+03:00

Valik Vernanda küpsetamisraamatuid käis meil külas ja jättis endast maha hulga retsepte, mida lähiajal katsetada. Ma nüüd ei mäletagi, et millisest konkreetsest see retsept pärineb, aga fakt on, et asi nägi pildil hea välja ja tuli välja veel parem.
Inglise keeles on pätside nimi cornbreads, eesti keeli ütleks ma pigem "maisipäts". Kuna mul oli tol hetkel üks ilus saak kukekaid käes, improviseerisin katte kokku seentest ja köögiviljast.

Pätside jaoks läheb vaja:

1 muna
260 ml piima
200 ml õli (ma panin päikesekuivatatud tomatitest jäänud õli)
120 g jahu
160 g polentat
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola

Katte jaoks võib võtta meelepäraseid köögivilju, need õhukeselt viilutada ja soola-pipraga läbi praadida. Väga pehmeks-küpseks ei pea praadima, kate küpseb ahjus pätsi peal veel edasi.

Niisiis eralda munakollane valgest, pane valge kõrvale. Sega munakollane ülejäänud katteainetega kokku ning aseta taigen pooleks tunniks külmkappi.
Seejärel vahusta munavalge ja sega see seisnud taignaga õrnalt kokku. Määri väikesed tarteleti vormidvõiga ja jaga taigen võrdselt kaheksasse vormi. Patsuta veidi laiali ja tõsta peale täidis.
Küpseta 200 kraadiga 15-20 minutit. Enne söömist lase pätsidel jahtuda, kuumalt tunduvad nad veidi taignased.

Kartulipress, tordiprits ning natuke hääldusest ka

2010-08-26T10:32:00.006+03:00

Lubasin selgitavaid pilte ja siin nad on. Esimene on kartulipress, ostetud sügisel Rimi köögividinate letist, maksis kusagil 150-190 krooni vahel. Seal kõrval oli ka veidi kallim, üleni valge ja veidi toekam, aga mind on ka see jubin kenasti teeninud. Asi näeb välja nagu pirakamat sorti küüslaugupress.

Kartulipress on selles mõttes väga asjalik vidin, et ta teeb vähese vaevaga väga õhulise ja peene tekstuuriga kartulimassi. Pudrunuiaga tampides jäävad ikka tükid sisse. Kartulipudru puhul need ju ei sega, gnocchide puhul aga küll. Kuigi eelmisel talvel harjusin ma ka kartulipudru jaoks pigem seda pressi kasutama.

Teine pilt on Mari-Liisile. Vaevalt, et see sind üllatab, ma lihtsalt ei osanud eelmises loos arusaadavalt seletada. Niisiis pilt tuleb appi: tavaline tordiprits, kahe otsikuga, üks käib kotisuu sissepoole, teine kotisuu peale. Tavaolukorras paneks vahele ka vastava otsiku, millega torti kaunistada või piparkooke pritsida, aga gnocchi jaoks piisab just sellise suurusega avast. gnocchisegu on parasjagu tihke, seega tuleb need kaks otsikut ikka ka panna, et vakstust koti suuet mitte ära lörtsida.

Ja kui juba targutamiseks läks, siis igaks juhuks ka gnocchide hääldusest. Esmalt hääldasin ma "gnotši". Peale itaalia keele algkursust olin targem ja ütlesin "gnoki", kuni üks armas inimene, kes abielu kaudu Itaaliaga seotud, täpsustas, et õige on "njoki".
Nüüd ma saan targutamise ja eputamise eest kindlasti kolki, aga kui juba hääldamisest juttu tuli, siis olgu tõe huvides mainitud, et aastaid tagasi mina küll ei teadnud, et kas chianti on kianti või tšianti ja kas bruschetta puhul öeldakse brušeta või brusketta. Eks ole omal ajal küll ja küll tellitud pudelit tšiantit ja taldrikutäit brušettasid, aga õige on kianti ja brusketta.
Keeleoskusega on üldse nii, et mida vähem oskad, seda rohkem arvad end teadvat. Nii olen ma keskkooli-aegse prantsuse keelega saatnud ontlikele prantsuse inimestele musi (bisou) asemel baiser', mis omaaegse õpiku järgi justkui suudlus oleks, aga tänapäevases kõnekeeles huuled alumistele kehapiirkondadele suunab. Selle kõrval on Barcelonas cerveza asemel kõlava häälega birra (õlu it.keeles) tellimine süütu nali.
Õnneks on sõbrad soomlased meist alati piinlikumas olukorras, kui lähevad Vahemere äärde ja sõltumata sellest, kas seisavad Prantsusmaa või Itaalia poolel, merele viitavad ja kaaslastele uhkelt hõikavad: katso mertä!

Kõrvitsagnocchid Gennaro moodi

2010-08-25T20:41:00.004+03:00

Nali naljaks, aga hääde gnocchide nimel olen ma valmis kaugemad sugulased maha müüma. Tegelikult on igasugused klimbid ja kneedlid hääd, aga gnocchid on eriliselt toredad. Vaevalt et see minu vingumise tulemus oli, aga peale pikka kurtmist siin ja seal tekkis eelmisel aastal näiteks Rimi köögividinate riiulisse lausa kaht sorti kartulipresse. Kui ma varem kartuleid gnocchi jaoks läbi sõela ajasin ja ühtlasi ka närve pingutasin, siis kartulipressiga on see töö ikka lausa lust.
Hää küll, aga kartulipressist võin ma heietada mõni kord, kui kartulignocchisid teen. See aeg pole ka enam kaugel, sest turult saab juba täitsa muredat kartulit.
Kuna Juliani aardekastis oli ka üsna mitut sorti kõrvitsaid, tegin esimesena kõrvitsagnocchisid. retsepte on erinevaid, aga mulle meeldib üks konkreetne Gennaro Contaldo "Passione" raamatust. Loomulikult olen ma seda oma käe ja kodumaise tooraine järgi kohaldanud, aga aususe huvides tuleb ka algallikat mainida.

Kõrvitsagnocchide jaoks läheb tarvis:

veidi võid
400 g kõrvitsat (koorituna ja kuubistatuna)
225 g ricottat (ma kasutan Nopri lahjat kohupiima, see on hea tekstuuriga)
175 tipo 00 jahu (ausalt öelda käib ka tavaline nisujahu)
50 g jahvatatud mandleid
75 g riivitud parmesani (olge mõistlikud, kasutage lihtsalt Valio Fortet :-))
2 munakollast
väike tl jahvatatud kaneeli
veerand riivitud muskaatpähklit
soola, vähemalt 1 tl

Järeltöötluseks:

jälle võid
peotäis salveid
paar õhukeselt viilutatud küüslauguküünt (optional)
riivitud parmesani (siin on originaal muidugi omal kohal)

Nii ja nüüd teeme käpelt: kuumutame sutsu või sees panni peal kõrvitsa pehmeks. Kui kõrvits on ekstra mahlane, surume suurema osa tekkinud vedelikku ära, seda ei kasuta.
Samal ajal segab osav perenaine kokku ülejäänud gnocchitaina osad. Mekib ja lisab vajadusel vürtse juurde. Segab pehmeks haudunud ja purustatud kõrvitsa hulka. Möksib kõik kokku.
Ja vat nüüd läheb huvitavaks. Kogu tainas tuleb suruda tordipritsi kotti, millel otsikut otsas pole. Või on, aga siis ainult need kaks keermetega otsa, mis kokku keritakse. Nii tekib u. pöidlajämedune avaus.
Kui nähtamatu abiline on enne juba vee keema pannud ja soolaga maitsestanud, hakkab osav perenaine gnocchisid treima. Pigistab ühe käega tordipritsist jupi ja lõikab teises käes oleva noaga ära. Kui te olete lihakombinaadis näinud näiteks vorstipritsi tööd, siis kujutate ette küll.
Gnocchid tahavad keeda seni, kuni pinnale tõusevad. See käib kähku, nii et nähtamatu abiline peaks samal ajal kõrval pannil sulatama veidi (mis me valetame, ikka palju) võid, seal sees tasakesi läbi hautama küüslaugu ja salvei, nii et nende maitse või sisse imbub, et siis, kui gnocchid potis pinnale tõusnud ja valmis saanud, need vahukulbiga kurnata ja salveivõi sisse tõsta.
Kui kogu see pealtnäha kohutavalt keeruline, kuid tegelikult uskumatult lihtne protsess ühele poole saab, serveeritakse gnocchid koos täiendava salvei ja värskelt riivit parmesaniga näljasele perekonnale. Tänuliku perekonna suust ei tule järgmise 15 minuti jooksul midagi muud peale kiitva mõmina.

Sibulapirukas, mis õllega hästi läbi saab

2010-08-24T20:17:00.001+03:00

See Gloria Ruoka ja Viini retsept on mul juba pool aastat ettevõtmist oodanud. Kuidas sa saad vastu panna taignale, mis sisaldab muu hulgas pea pakki võid, peotäit salveid ja üht kena sügisest haput õuna!
Sibulaga on meil siin ka kõik hästi, sibulat süüakse me majas kui leiba. Nüüd sai siis see sibula-salveipirukas ka ära tehtud.

Põhja jaoks on vaja:
2 dl nisujahu ja 1 dl grahamjahu
1 tl soola
1 keskmine hapu õun riivitult (antonovka on parim)
150 g külma võid kuubikutena
2-3 spl peeneks hakitud salveid
1 spl (sherry)veiniäädikat

Põhjataigna valmistamiseks sega kõik peale või ja äädika. Lisa segule võikuubikud ja näpi segi, kõige lõpuks lisa äädikas. Kui taigen on liiga kuiv, lisa tl külma vett. Mässi taigen kilesse ja pane külmkappi tahenema.

Täidise jaoks tuleb võtta:

u 500 g sibulaid (retsept eeldab šalotti, aga mina tegin saaremaistest ufosibulatest)
veidi oliivõli
värsket tüümiani paar oksakest
2 tll suhkurt
soola maitse järgi
1 tl veiniäädikat
(kui on, siis suitsujuustu, näiteks suitsutatud sulugunit. Gruyere või Emmental on ka kindlasti suurepärased)

Haki sibulad, kuumuta pannil õli ja prae sibulaid madalal kuumusel koos tüümianiga. Ära lase väga pruunistuda, sibulad peavad pigem hauduma. Lõpupoole maitsesta soola, suhkru ja äädikaga, lase äädikas kindlasti välja keeda.

Rulli taigen kergelt jahusel küpsetuspaberil õhukeseks rattaks ja lao sibulatäidis peale. Jäta servad u. 3 cm ulatuses tühjaks. Tõsta servad täidisele ja poeta peale peotäis suitsujuustu kuubikuid. Tõsta pirukas koos küpsetuspaberiga ahjuplaadile ja küpseta 225 kraadiga u. 20 minutit.

Pirukas on parim veidi jahtununa, kui taigna krõbedus eriti hästi esile tuleb. Hää õllekõrvane.

Peedid suitsuse suluguniga

2010-08-23T20:07:00.002+03:00

Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati sulugunit ja brõnzat ostsin. Nii et kui laupäeva hommikul mulle keskturul tuiamiseks tavalisest rohkem aega anti, sattusin eriliselt põhjaliku ringkäigu ajal juustuleti ette ja ostsin kõike: brõnzat, tavalist sulugunit ja suitsutatud sulugunit.
Peet on nüüd köögiviljade uus superstaar ja mul ei ole selle vastu küll midagi, ma olen alati peeti armastanud. Mitte nagu mu õeraasuke, kes lasteaias õhtuooteks pakutud peedi põske pistis ja alles koduteel lasteaiast ohutusse kaugusesse jõudes selle suust tänavale lasi. Uskumatu kangelastegu viieaastase poolt :-)

Et aga superstaarist peet oma nina püsti ei ajaks, sai seekord tehtud 1+1 ja ahjuminev peet suitsusuluguniga kaetud. Oliivõli alla ja tüümian peale, kõige otsa veidi suitsusoola ning "Roni ahju!", nagu ütles Hassan Arabellale.

Vikerkaarevärvilised porgandid ja oad

2010-08-23T19:12:00.001+03:00

Juliani vikerkaarevärvilised porgandid tegid juba peale vaadates meele hääks. Kollane porgand on seest ja väljast üht ja sama tooni, oranž ehk tavaline porgand samuti, lilla porgand aga suisa siiruviiruline - pealt lilla koorega, seest toorelt oranž, keedetult aga pigem kollane. Paari katsetamisega sai selgeks, et lillat porgandit koorida ei tasu - lilla kiht on imeõhuke ning koorides tuleb selle alt nähtavale tavaline oranž vili. Küll aga tasub lillat porgandit koorega keeta ning vajadusel seejärel õrnalt pealmine kiht maha rullida.

Porgandid sai oakaunte jämedusteks tikkudeks lõigatud ning keema pandud. Kui porgand esimese sauna kätte oli saanud (vast 3-4 minutit), sai samasse potti ka oad visatud ning kõik siis al denteks keedetud.
Samal ajal röstisin pannil hakitud pähkleid (mul olid india pähklid, aga sobivad ka muud). Tassis vispeldasin kokku sidrunimahla, soola, hakitud peterselli ja oliivõli, nii et kaste kergelt emulgeerus.
Porgandid ja oad said peale kurnamist peale sidruni-petersellikastme ja kõige otsa hakitud pähklid. Kerge ja värske kõrvalroog, vahelduseks igasügisele stuuvitud porgandile.

Juliani aed

2010-08-22T17:18:00.006+03:00

Enne kui ma Juliani ja tema aiani jõuan, pean südamelt ära rääkima ühe teema, mis mind sel suvel on hääs mõttes hämmeldanud. Teemaks on saare naiste nimed.
Ilmselt ma liialdan, aga andke siis andeks. Peale viimast Saaremaa-käiku panin ma mõttes kokku saare naiste ühisnimetajad. Mu meelest on saare naistel sumedad silmad ja ilusti soetud patsid. Neil on rahulik meel ja soe vaade. Ja mis kõige huvitavam - nende nimed ei ole mingid tavalised mandri-nimed. Palun: saare naistel on nimedeks näiteks Ea, Sülvi, Ingrem, Julian. Muidugi on reegleid kinnitavaid erandeid nagu näiteks Airi, aga Airil on KA sumedad silmad ja soetud patsid. Või siis Liina, kellel on jällegi saare naisele omaselt rahulik meel ja soe vaade.
Need eriliste nimedega saare naised on kätt- ja jalgupidi Saaremaa mullas, kas siis otse või kaudselt. Näiteks see kord, kui ma Ead nägin, käis ta oma Good Kaarma õuel puhta paljajalu. Sülviga pole ma küll näost näkku kohtunud, küll aga jõudsin tema juhatusel Kiratsi talupoodi ja maiustasin talujäätisega. Jällegi naine, kes Saaremaa talusaadused südameasjaks on võtnud.
Ingrem üllatas meid tund enne kojusõitu Nautse jaanalinnutalus võrratu lõunasöögiga, mis koosnes ainult oma aia saadustest, jaanalind sealhulgas. Sellest on mul ikka veel pikemalt kirjutamata, aga küll tulevad rahulikumad õhtud, kui emotsioon blogisse jõuab.
Airi on mu hää meevarustaja, kes juba enne jaanipäeva meile värsket Orissaare mesilinnukeste mett tõi.
Liina - noh, Liina on nagu Aadu Kadakas, kes talviti Tallinnas hullumajas on, aga suveks ikka koju ka lastakse. See muidugi ei vähenda tema võlu, näiteks lubas ta meid ükskord jalgsi Kesselaiule viia :-)
Peale Saaremaalt tulekut arvasin, et selleks suveks on saaremaised üllatused otsas, aga võta näpust. Eile kohtusin ma Julianiga. Alates erilisest ja ilusast nimest kuni sumeda silmavaateni saare naine.
Julian tõi mulle midagi väga ilusat. Tõi kohe terve kastitäie. Seal oli kollaseid ja lillasid porgandeid, tavalisi oranže muidugi ka. Oli pisikesi peete ja tillukesi kartuleid. Küüslauku ja ufo-kujulisi sibulaid. Kõrvitsat mitut sorti. Peotäis peaaegu läbipaistvaid, noori ja õrnukesi ube. Teine peotäis helerohelist ja tumerohelist chillit. Tomateid - roosasid ja jahuseid ning punaseid ja mahlaseid. Priskeid porrulauke. Ja kõige peal võrratu karbitäis vaarikaid, iga teine suurem kui sumomaadleja sõrmkübar. Polka olla see uus ja moodne sort, mis kuni külmade tulekuni selliseid pirakaid vilju andvat.
Kast nägi välja nagu äsjaavanenud aardekirst:

Kui aus olla, siis see pilt on tehtud järgmisel hommikul. Pool kraami on juba ära söödud :-)

Nüüd me siis tegelemegi selle aardekirstuga. Eilne õhtusöök koosnes eranditult köögiviljadest ja mitte üks konn ei kobisenud laua taga. Ilmselt kaldusin ma liialdustesse, aga paaritunnise sehkendamise tulemusena sai lauale antud viis erinevat rooga. Ja ei mingit söömajärgset rammestust. Kui keegi peaks mind taimetoitlaseks värbama, siis see kastitäis juurikaid ja vilju oleks küll veenev argument.
Lähinädalal oleme kindlal köögiviljade kursil, püsige lainel! Kood on: Juliani aed.

Tauri Liharaamat Grillilehes

2010-08-17T09:10:00.003+03:00

Jah, tõsijutt! Kes teeb, see jõuab. Tauri tegi, jõudis ja kirjutas kokku Liharaamatu. Lihtsalt võttis ja viskas varrukast 50 lehekülge mahlakat teksti lihast ja lihaga seonduvast. Enne veel, kui kirjastajad käsikirja peale tormi jooksma hakkavad, sai aga Postimehe Grillileht endale au olla esimene ja avaldada tulevasest raamatust mõned katkendid. Esimene lugu sea hingeelust ja kolhoosipeo šašlõkirallist ilmus eelmisel nädalal, täna hommikul panin üles jutu kanast, kulturistide lemmiklinnust. Oma järge ootavad peatükid veisest ja kalkunist.
Mina sain selle käsikirja enda kätte ühel kevadisel reede õhtul. Mõtlesin, et sirvin ja loen paar lehekülge. Tegelikult neelasin kogu paki ööga läbi ja lõpetasin, kui varahommikune päike aknast sisse paistma hakkas. Seda, et ma üle lehekülje naerust kõõksusin, võivad lähimad pereliikmed tunnistada.
Kuigi kõige mahlakamad lood jäävad muidugi raamatu jaoks, saab ka Grillilehe suvisest järjejutust aimu Tauri lopsakast ja üdini avameelsest stiilist. Seega olge lahked ja tehke tutvust:

http://grill.tarbija24.ee/

Parimad hetked, mida pildile ei püüa

2010-08-16T16:29:00.004+03:00

Sellest on nüüd juba aasta möödas, kui ma oma seebikarbi päris fotoka vastu välja vahetasin. Vältimatu lastehaigus, mis väljendub fotoka igale poole kaasa vedamises ja kõige klõpsimises, hakkab ka vaikselt üle minema. Õnneks. Lähen külla, randa, restorani ja ei võtagi seda peaaegu et isikliku ihuliikme staatusesse tõusnud asjandust kaasa, kuigi ilusaid pilte, mida jäädvustada, oleks ju küll. Enamalt jaolt pole isegi kahju, naudin niisama hetke.
Eile õhtul oli aga küll kahju. Kohe kole kahju. Läksime omast arust ju niisama sõprade juurde suitsukala sööma. Paar veini näppu ja autosse. Aga kohale jõudes hakkasid näpud fotoka järele kihelema.
Augustikuine aed. Noored õunapuud. Õitsvad suvikõrvitsad. Peremehest pikemad mustsõstrapõõsad, marjad nagu pöidlaotsa suurused mustad ahhaadid. Sügiseselt leekivad floksid, aia kõrgused päevalilled. Keset lopsakat muru värvikas laud. Klaasiridade keskel kõrge kandelaaber valgete küünaldega. Suitsukalavaagen, mis ehit oma aia lopsaka fenkoltilliga. Lesta kahvatukuldne nahk ja ahvena pronksjas soomus.
Kõrgel jalal oliivroheline kausitäis musti ja punaseid sõstraid. Prosecco, kuhu sisse visatud mustsõstrad hetke pärast pärlendavate mullikestega kattusid. Külmad valged veinid, mis igaüks omal viisil kollased - õlekarva ja kullatooni.
Korvitäis Leedu õllesid, igaüks erinevas ja erilises pudelis, maitses varasügise hõrgud vihjed karamellist ingverini.
Võidetud kihlveo mekk oli eriti magus, seda enam, et tegemist oli sõnapidajaga - võidetud vein laoti kohe korvi. See jääb ootama mõnd ühist sügisõhtut, kuhu Lõuna-Prantsusmaa punavein vältimatult sobib.
Helisid pildile ei püüa, aga sirtsude saagimine jalge ees rohu sees ning iga suveõhtu vältimatu, kuid kodune kõrvalheli naabrinaise muruniiduki näol panid i-le täpi. Öö hakul lauast tõustes ja üle õuemuru värava poole jalutades said rihmikutes varbad kastemärjaks, justkui meenutades, et liigume sügise poole, aga ega sellest kurb ei hakanud - see suvi on olnud nii küps ja külluslik, et elamustest jätkub terveks talveks.
Mul ei ole sõnu, et väljendada oma kahetsust koju jäänud fotoka üle, aga ehk oligi nii parem - keskenduda hetke nautimisele, mitte jäädvustamisele. Ehk ongi kõige meeldejäävamad hetked just need, mis juhtuvad mitmete hääde asjaolude kokkulangemise tulemusena, loomulikult, mitte üleorganiseeritult ja äraoodatult? Ning ehk ei peagi neid iga hinna eest pildile ja lindile jäädvustama, vaid hoidma oma peas ja sõnades, meenutades keset novembrit või veebruari seda õhtut, kui sirtsud siristasid...

Muffinid ja meteoorid

2010-08-16T12:39:00.008+03:00

See suvi on pakkunud kõiki võimalusi tasuta meelelahutuseks. Soovite suppsooja merevett? Palun! Katkematuid rannailmu? Olge lahked! Kukeseeni enne jaanipäeva? Olemas! Sooje öid, mil saab paljaste õlgadega õues istuda? Tehtud!
Nii ka need perseiidid. Kuu on õiges faasis, et tähistaevast mitte üle valgustada, pilvi pole ka segamas ja ööd on nii soojad, et võid rahumeeli tunnikese selili maas pikutada, ilma et varbad külmetaks ja ristluud ägiseks. Nii et hilisõhtusel ajal, kui normaalsed inimesed öölambi kustutavad ja magama jäävad, sõitsime me Salmistu randa tähesadu vaatama.
Ma olin muidugi valmis nähtuseks, mida klassikud on sõnastanud "läksime vaatama perseiide, aga ei näinud mitte p...tki". Vabandust, mina ei ropenda, see on lihtsalt klassika. Õnneks läks paremini ja tunni jooksul sähvis üle meie lisaks arvukatele öistele lennukitele ka kümmekond perseiidi.
Lisaks perseiididele sähvis rannast läbi ka öiseid ujujaid. Sina lamad oma perekonnaga selili soojal liival, vaikselt ja õndsalt ja siis lippavad su poole kaks öist näkki. Lippavad, kuni kiljatavad, et jummel, seal on keegi maas, ma oleks äärepealt peale astunud. Mul on siiani kahju, et ma nende peal oma hästiõpitud metssea-häält ei katsetanud. Oleks olnud meeleolukas vaatepilt.
Võrdlemisi meeleolukas oli ka kuulata, kuidas plikad autodeni jõudes poistele häälekalt muljeid jagasid: tead, seal rannas lamas üks vanamees täiesti liikumatult! Mispeale poisid pakkusid, et ehk oli surnud. Tutkit, ei olnud ei vanameest ega surma, oli ema-isa-laps ja täitsa elus. A ma ei lasknud end sellest ilmselgest arusaamatusest häirida, itsitasin sisinal, ajasin end püsti ja kallasin kakao välja. Mul oli enne kodus nimelt väike meeltesegadushoog, mis pani mind arvama, et öösel võib rannas jahe olla. Tegelikult oli 22 kraadi nii vesi kui õhk.
Ah et need muffinid. Olid jah mingid valge šokolaadi ja nektariiniga, retsept sai rabatud ühest neist paljudest küpsetamisainelistest raamatutest, mida ma mõnd aega Vernatsilt laenutasin. Keset tähesadu muffineid matsutades teatas Liisa, et tema muffinis oli meteoorisuurune šokolaaditükk.
Niisiis meteoorimuffinid. Ma olen omast arust väga nutikas. Koopiamasinat mul kodus pole ja maha kirjutada ka ei viitsinud. Tegin niimoodi:

Kliki pildil, siis näed suuremalt!

Spetsvormi ei ole mul muidugi endiselt, mistõttu käitusid muffinid üsna lodevalt ja ringutasid end pabervormides üsna laiali, aga no tühja tost. Maitses ikkagi nagu muffin. Maasikaid mul ka ei olnud, aga vaarikas oli isegi parem - andis nektariini ja valge sokolaadi läilale magususele mõnusalt haput särtsu juurde.

Ma ei ole küll üldse mingi muffinisõber, aga keset südaööd rannaliival lesides ja perseiide otsides maitsesid need kakao alla ja peale isegi päris hästi. Meteoorimuffinid.

Ahvid, ma ütlen.

2010-08-10T22:42:00.004+03:00

See oli nüüd vast juba nädal tagasi, kui ühel hetkel kõik mu blogrollid tühjaks jooksid. Justkui oleks virtuaalne äike sisse löönud ja siis orkaano platsi puhtaks löönud. Ühesõnaga kõik mu kaua kogutud kallid blogikesed on nagu niuhti kadunud. Taastasin praegu mingi hulga, mis meelde tuli ja mida üles leidsin, aga teist sama palju on veel kadunud.
Ühesõnaga, sõbrakesed, kes te näete, et te blogi mul vanasti blogrollis oli, ärge ärrituge/kurvastage/imestage. Suur töö on veel pooleli ja küll ma teid üles leian.
Ehk oli see suurpuhastus millelegi hea, kuigi praegu ei saa veel aru, millele täpselt...

Saaremaa 3. Lestad skoorivad.

2010-08-05T16:14:00.002+03:00

Toomalõuka lamba TV. Peaegu et saab pulli. Inimestest ja jumalatest hüljatud paik. Või siiski mitte nii hüljatud. Lestaskoor: 2

Teisel ööl peatusime Toomalõuka turismitalus. Kui õhtul Sõrvest tagasi jõudsime, oli saun juba hakkamas, telgis magamine ja meres ujumine sai Good Kaarmast kaasaostet meresoolase kehakoorijaga maha küüritud ja tunne oli oi kui saaremaine!
Teate ju küll seda ängi, kui kuhugi sõidate ja ööbimist otsite. Ühes kohas on kena talu, aga asukoht ebasobiv. Teises on asukoht hää, aga talukene räämas. Kolmandas on nii palju magamiskohti, et võid lärmakates naabrites peaaegu kindel olla. Ja nii sa otsidki seda õiget. Meil läks seekord jälle õnneks. Toomalõukas klappis kõik - asukoht oli igas mõttes hää - nii generaalplaanis, kui kohapeal rõdult merevaadet nautides. Maja oli nii seest kui väljast armas ja hubane. Pererahvas oli nii siiras ja südamlik, et raske oli hommikul hüvasti jätta.
Aga kõige parem kogu talu juures oli lamba TV. Või kuidas veel nimetada võimalust vaadelda maja ees koplis peesitavaid lambaid. Istud oma rookatusega rõdukesel, rüüpad saunajärgset märjukest, naudid päikese vajumist teisele poole saart, ainsaks heliks maa müdin, kui lambakari aeg-ajalt otsustab kopli ühest otsast teise kapata. Aeg-ajalt peatuvad lambad otse majaesise õunaaia veeres ning vahivad su rõdu poole, justkui määratledes, et kesse lammas neid sealt vastu vahib. Ilus ja hää hetk.

Nojaa, aga kolmas päev on kojumineku päev. Üks missioon on veel täitmata: oleme kord otsinud Laidunina majakat, aga pole sihile jõudnud. Seekord tuleb majakas leida, võtku meid tont või Suur Töll.
Laidunina majakas sai püstitatud veel sügaval tsaariajal ning üsna peale valmimist avastati, et majaka asukoht laevaliiklusele siiski mitte abiks ei ole. Nii monteeritigi tuletorni tehnika maha ning pandi hiljem üles Kübassaare tuletornile. Sellest ajast jäi Laidunina rolliks olla tulenäitaja asemel lihtne päevamärk. Aga see-eest milline! Torn, mis aastakümneid juba lagunema kipub, sai omal ajal ehitatud punastest tellistest, kaarakende ja -ustega. Puhas romantika, või hetke olukorda silmas pidades, remontika.
Eelmisel korral Laidunina otsides me õiget teeotsa ei leidnudki. Seekord olime parema kaardiga varustatud ja peale paari põnnamalöömist, kus tee korraks lauda taga ära kadus ja peale lägavälja uuesti sündis, olime kindlad, et kui nüüd pikalt sama suunda hoida, jõuame kohale küll.
Maanteelt maha pöörates poleks osanud arvatagi, et pisikese maalapile nii pikk tee ära mahub, aga jah - 8 kilomeetrit kannatuste rada. Selleks peab ikka väga sihikindel olla, et karjaväravaid avada ja sulgeda, lehmakooke avastada, juurelda pulliprobleemi üle (kas siin on/ei ole; äkki kargab pöösast välja või siiski mitte), et siis kaugel kadakate kohal nähtavale ilmuva majaka üle hõisata. 8 kilomeetrit rannakarjamaa teed on piisavalt pikk distants, et arvata end jõudvat inimestest hüljatud, aga seda romantilisema tuletorni juurde. Aga võta näpust, just seal, kus sa seda kõige vähem arvasid, seisavad tuletorni jalamil ilusad inimesed, tükki kümme. Ilusate valgete kummikutega, sellistes ilusates rõivastes, mida te tavaliselt oma jahi peal kannate, eks. Mitte märkigi kaheksast lehmakoogisest kilomeetrist. Ilusate inimeste vahel käib ringi pika kaelaga sildita pudel ja lestakast. Ja kõige keskel Saaremaa kunn ise.
Tobe oleks tagasi pöörata, ronime fotokas käes autost välja ja oleme sama hämmeldunud moega, kui Saaremaa kunn ja tema saatjaskond. tervitame ja ütleme paar sõbralikku sõna, noh et kaunis majakas ja ega ei sega, kui pilti teeme. Majakast, mitte inimestest muidugi. Kunn on muhe mees, aga küllap tal väike mure ikka on, et mis väljaanne ja kuhu pildid lähevad, Elu24 või Kroonika ehk?
Jalutame (lehmakoogi)rada pidi mere äärde, sealt saab majakast õige ilusa plaani. Ronime moe pärast majakasse sisse ja välja. Teeme pilte, aga ilmselgelt on ebamugav olla - tegemist on küll avaliku objektiga, aga koha eraldatus tekitab tunde, justkui oleks kellegi õuele sattunud.

Laidunina majakas mere poolt

Muhe kunn teab, kuidas inimesi kohelda, egas tal muidu lepingud pihus ja praamid merel ole. Astub suure sammuga ligi, lestakast kaenlas, ja pakub: võtke värsket, hommikul püüti ja suitsutati. Egas keelduda saa, sööme lesta, oleme seltskondlikud ja kurdame, et kudas nemad siia küll kohale said, tee oli na kannatuste rada. Neid toodi paatidega merelt. Aga tee las olla nagu ta on, siis ei tiku siia lõhkujad ja lammutajad, kostab kunn ja meil jääb vaid nõustuda. Laidunina majakas on salatsemist väärt, las tulevad siia inimesed, kes majaka üle rõõmustavad ja käsi kurjalt käiku ei lase. seepärast ei anna ka mina täpsemaid juhtnööre. Kel vaja, see leiab.

... ja vastu päikest

Meel on hää, et Laiduninakese ikka üles leidsime ja viimasel päeval isegi lestadega skoorisime. Mis lestadesse puutub, siis ausalt - Tallinna supermarketitest või kalaturult on suitsulesta lihtsam hankida kui terve Saaremaa pealt.
Praami ja kojusõiduni oli veel parasjagu nii palju aega, et Nautsesse jaanalinde vaatama põigata, kuna aga seal sai meile kulinaarses plaanis osaks nii meeldiv üllatus, siis sellest peab eraldi loos rääkima.
Kui nüüd keegi peaks kiusliku küsimuse esitama, et aga ikkagi, kumb siis peale jääb, Saaremaa või Hiiumaa,olen ma suht kahevahel. Ühelt poolt oli Saaremaa võluv, saarlased südamlikud ja armsad, loodus kaunis, aga no paganamas, seda imelikku ürgset tunnet, mis Hiiumaa metsades, majakates ja mererannas naha vahele puges, Saaremaal ei tekkinud. Kõik oli kaunis ja armas, aga Hiiumaa on ikka kraadi võrra kangem :-)
Aga üks ei välista teist. Järgmine suvi tuleb ikka Kiipsaare päevamärgi juurde kõndida. Sääre paargus kõht kõvaks teha ja kasvõi tuunikalasalatit süüa, et kahele poole avanevat merevaadet nautida. Korralik telkimiskoht tuleb leida. Mõisasid avastada. Saddhus pihenspiimaga pannkooke süüa. Tegemist jätkub veel mitmeks käiguks.

Põltsamaa uus ja väärikas väljalase

2010-08-04T19:57:00.003+03:00

Hääd inimesed, kes Põltsamaale mainet kujundavat, kutsusid mind suve hakul Põltsamaa Felixi sünnipäevapeole. Kuna samale nädalale sattus rohkem sündmusi, kui õhtuid oleks jagunud, jäi kahjuks minemata, millest mul küll tuline kahju on. Küllap peab järgmine kord, kui Põltsamaa teele jääb, ka lossikeldri juures peatuse tegema ja uut toidumuuseumi kaema. Mis toidublogija ma selline olen, kui toidumuuseumis käinud ei ole :-D

Aga kuna need mainet kujundavad inimesed olid viisakalt järjekindlad, tuli mulle varsti pakk kolme pudeliga, mida lahkesti mekkida paluti.
Me võime ju kodumaistesse marjaveinidesse suhtuda kerge üleolekuga, neid peediks nimetades, aga olgem ausad - on ikka väga suur vahe kangestatud marjaveinil, mille eesmärk on sind väikese raha eest kiiresti purju teha ning väärikal vaat et käsitööna valminud naturaalsel marjaveinil. Eestis on hulk toredaid vanahärrasid, kes oma pinsipõlve just marjaveini timmimisele pühendanud on.
Kas Põltsamaa marjaveinid nüüd just käsitöö on, aga esimest tõsiseltvõetavat kodumaist veinitööstust ei tasu ka alahinnata. Veinitööstus tähendab ühtlasi ka hoiutingimusi, võimalusi säilitada üht veini nii kaua, et temast midagi enamat areneks ja just sellise joogiga Põltsamaa selle suve algul ka välja tuli.
Saage tuttavaks: Põltsamaa Tõmmu 2002!
Esimene pudel on nüüd avatud ja paar korda mekitud ning meeldiv üllatus on meile osaks saanud. Ma pelgasin ilmselt, et tegu on pigem liköörse, mustsõstrale omaselt magusvänge kraamiga, aga ei. Tõmmu on tõesti dessertvein selle sõna parimas tähenduses - delikaatne, hästi küpse buketiga, elegantne õhtusöögi lõpetaja. Degustatsioonil, kuhu ma ei jõudnud, leiti sel sarnasusi madeiraga, olen sellega täiesti päri. Mingit vin santo hõngu, just sellist kergelt hääs mõttes oksüdeerunud mekki annab ka.
Kui pudelist rääkida, siis 5+! Kaunis, pika kaelaga, stiilse sildiga - väärikas vorm väärikale sisule.
Põltsamaa veinimeistrid andsid oma potentsiaalist märku 1992. aasta Kuldsega, mul veel viimane pudel alles, kuidagi ei raatsi avada. Ikkagi täiskasvanud jook, 18 aastat vana ju. Seda serveeriti ju mu mäletamist mööda EV vabariigi aastapäeva vastuvõttudel ja saatkondade üritustel kui väärikat eestimaist dessertveini. Sisu oli aus, aga pudel nõrk.
Nüüd on siis kaunis jook leidnud kena kuue ja ka poelettidele jõudnud. Mu meelest on auasi sel sügisel kena marjakoogi/magustoidu kõrvale või õhtusöögi kokkuvõtmiseks oma häädele külalistele klaasike kaheksa-aastast mustsõstraveini serveerida. Uskuge mind, kes ees, see mees, järgmisel 24. veebruaril saate telekat vaadates rahulolevalt muheleda, et teie olite ikka esimene :-)

Saaremaa 2

2010-08-04T14:15:00.004+03:00

Tänavune suvi on igatahes väga blogivaenulik. Ma suudan arvutis olla täpselt nii kaua, kui töö pärast vaja ja mitte minutitki rohkem. Pigem vähem. Aga Saaremaa-jutu võlg on üleval ja sellest ei saa üle ega ümber. Niisiis: Õudse ja ilusa järjejutu teine osa.

Tagasi tsivilisatsiooni. Kondenspiima tegelik pale. Jälle põhja. Pets ja Rein on rebasevelled. Meie sööme maasikaid, kihulased meid. Kiipsaare paistab. Suure Tõllu söögimaja. Kui keelatakse, tuleb ikka minna. Sõrve sääre vaimuvaene paargu. Magame kahe öö eest.

On ikka kirjeldamatu kergendus ärgata, ringutada ja tõdeda, et üks täiesti totter öö sai üle elatud. Päevavalguses tunduvad öised hirmud täiesti naeruväärsed, äike on ammu otsas, päike paistab ja meri kutsub hommikuvanni võtma. Peale sellist ööd ei tundugi lõkkekohv ja rännumehe leivad enam nii ahvatlevad, mistõttu otsustame hommikusöögiks telk kokku pakkida ja tsivilisatsiooni naasta.
Keset Kuressaaret, kohe La Perla kõrval on pisike, aga kirju Saddhu kohvik. Pmtselt võiks koha nimi olla ka Rohu kohvik. Mõelge ise, mis tahate. Mina mõtlen ainult hästi. Just sellist väikest ja napakat kohta oligi mul tol hommikul vaja, et tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Tellitud latte oli küll allpool igasugust arvestust, aga ega lõkkekohv poleks parem olnud. Ja teenindaja oli maailma sinisemate silmadega. Vähemalt mis pihenspiima puudutab. Jaa, ma ka imestasin, kui menüü viimasest reast lugesin: crepsid mee, šokolaadi või pihenspiimaga. Ajasin silmad pärani ja vaatasin uuesti: on jah pihenspiimaga. No mine neid saarlasi tea, mõtlesin ja küsisin sinisilma käest, et ee vabandage, mis on pihenspiim? Vaat pihenspiim on selline hästi magus ja veniv piim, vastab tüdruk siiralt, silmist paistmas pigem teadmatus kui treenitus. Hää küll, võib-olla tähendabki Kuressaares pihens kondens piima või olen lihtsalt mina üks vana rikutud mutt. Aga nii oli. Saddhusse peab teinekord minema õhtusel ajal ja ilma lapseta, siis võib päris lõbus olla.
Hommikusöök söödud, keerame nina jälle põhja poole, täpsemalt küll loodesse, Harilaiu peale. Saaremaa majakad ja päevamärgid on veel avastamata ja mul on kindel soov Kiipsaare päevamärgi juures oma jalg maha panna. Nii hästi meil muidugi ei lähe.
Teekond Harilaiule on meeleolukas - kilomeetreid mööda kadakasi karjamaid, paar eksimist lodumetsa, paar rebasekutsikat, kes meid tee ääres kivi otsas hämmeldunult vahivad. Rebasepoisid on nii julged ja uudishimulikud, et jõuame nad ristida Petsiks ja Reinuks. Peale pikka tõttvahtimist hakkan tagaistmelt fotokat haarama, alles siis muutuvad repsid pepsiks ja panevad plehku.
Metsmaasikate suhe sääskede ja muude suskajatega on 1:1000. Korjame maasikaid suhu ja topsi, sääsekuplasid koguneb üle kere nii ühtlaselt, et pärast kratsimisel ükski kehaliige end kõrvalisena ei tunneks.
Harilaiu parkimisplatsilt jõuame üle +30 päikese ja sitikate sumina rannale, kust vaatame õlgu kehitades 5km kaugusel kuuma õhu sudus paistvat Kiipsaare viltust torni ja vantsime sama targalt tagasi. Mitte selle kuumaga, mitte selle lapsega.

Loomad elutoas!

Kiipsaare kättesaamatusest tingitud pettumust tuleb leevendada ühe korraliku söömaajaga.
Lümanda söögimaja suhtes on mul suured ootused - ikkagi talutoit, kõik on käinud ja kiitnud. Ootusteks need peaaegu et jäävadki. Söögimaja teenindavad sel pühapäevasel pärastlõunal kaks väga tubli ja käbedat tüdrukut, kelle jõud minu hinnangul ligi 80-le külastajale toas ja õues siiski peale ei hakka. Meil õnnestub saada laud sakstekambrisse, kust avaneb vaade nii toas kui õues musti nõusid triiki täis laudadele. Tüdrukud jooksevad sõna otseses mõttes pead märjad ja jalad rakkus, et vähemalt uutele tulijatele menüüd anda, tellimused võtta ja kööki edastada. Peale 45 minutit mustade nõude virnadega tõtt vahtimist (sest mis meil muud teha, toit saabus 70 minutit peale meie lauda istumist) ei pea mu närv vastu, teen parima kiisunäo, mida suudan ja lähen leti äärde. Sõnum on lihtne: kurb ja kahju on tüdrukuid tormamas vaadata, antagu mulle kandik ja ma tassin ajaviiteks õuelauad tühjaks. Ärgu peljatagu, ma olen ettekandjat varemgi teinud. Tüdrukul tuleb kergendusest vaat et pisar silma, läheb kööki kandikut tooma, aga samal ajal on nõudepesija juba õue läinud ja olukord hakkab veidi leevenema.
Piiga räägib hiljem, et nad otsivad lisatööjõudu, aga mitte keegi ei tule... Täiesti arusaamatu, miks? Kus on lähikandi plikad, kes kasvõi laudade koristamisega taskuraha teenida võiksid? Sest sellise koormusega on Lümanda inimestel varsti närvid ja jalad läbi, seda ma ütlen.
Peale pikka ootamist saame ka toidud kätte - pannileib on muljetavaldavalt maitsev! Kui nüüd mõni saare mutt mulle retsepti annaks, ma teeks seda või iga päev. Tuhleid ja notti on hirmuäratavalt suur ports. Selle söömiseks peab ikka vähemalt Suur Töll olema, mina suudan kartulipudrust veerandi süüa, ülejäänu läheb kööki tagasi. Kalle kadakamarjadega marineerit heeringas on heeringas nagu ikka.
Paneme pakid (tahaks öelda, et vööri) tee peale jäävasse Toomalõuka turismitallu ja sõidame õhtuks Sõrve poolsaart avastama.
Kui ma nüüd sama lühidalt teen, kui meie sõitki oli, siis saab kokku selline pilt:
Jämaja surnuaed - kõige rahulisem paik, mida ma näinud olen - otse värava all loksub laine. Jämaja surnuaia taguse eest hoiatas mind Vernanda, et seal on kõige suurem võimalus kohata rohkem kui üht rästikut, mispeale ma vandusin, et Jämaja kanti ma oma jalga ei tõsta. Aga tühja neist rästikuist, kalmistu väärib vaatamist.
Lindmetsa mäed pidavat olema nii vinged, et isegi me turismitalu peremees, kes Mustamäel kasvanud ja Saaremaale naise juurde kolinud, saab sealt suusarõõmu rohkem, kui Mustamäe suusanõlvadelt. Päris müstiline paik on küll, vanad jändrikud männid ja küngas kõnka kõrval.

Sõrve säärele jõuame õhtu hakul, kui juba hämarduma hakkab. Lained on kõrged ja lohesurfajaid täis. Neis kitsastes maaninades, mis vee vahel kaugele merre sirutuvad, kord laine all, kord peal, on ikka oma võlu. Kui saaks, läheks ja istuks hommikuni, silmad merel. Õigus jah, see äike. Lähme ikka koju tagasi.

Reisiplaane tehes tundus täiesti mõistlik, et kui päeval sööme Lümandas, siis õhtustada võiks Sääre Paargus. Võrratu koht ühe korraliku kalasöögimaja jaoks - poolsaare tipus, keset vett, majaka varjus, kala peaks ju enam-vähem ise pannile ujuma. Hoone ise on ka armas ja lihtne, hööveldamata laudadest püsti pandud.
Aga menüü... tuunikala, grillvorstikesed friikatega, pelmeenid... muidugi on ka lesta ja muud kohalikku kala, aga seistes leti ääres ja vaadates lauda minevaid roogasid ei tekkinud küll kuidagi veendumust, et just siin tasuks maha istuda ja kalaga suu seks teha. No ei oska midagi arvata kohast, kus igas lauas pigem friikaid ja grillvorsti sisse vohmitakse. See menüü, mis kodulehel üleval, oli kohapeal pakutavast ikka väga kaugel.
Lümanda tuhlid ja nott olid ka alles kõhus ja peremees oli meile sauna hakkama pannud, nii et jäigi söömata seal Sääre Paargus.

Järgneb... (varem või hiljem)